10 päeva Egiptuse ääremail.

Puhkus jälle selleks korraks läbi ja tagasi tööl. Tegin meie reisist ka väikese kokkuvõtte.
Kõigepealt - miks just Taba ?
Peamiselt tuli nagu alati arvestada ka rahaliste ressurssidega ja võimalikult soodsa kasuks otsustada.
Taba tundus natuke erilisem ja Hilton 5* AI oli tõesti väga hea hinnaga, lõpliku valiku kasuks otsustas ka piirnemine Iisraeli , Jordaania ja Saudi-Araabiaga, et polegi nagu päris Egiptus.
Reis algas öösel ehk väljalend pidi olema kell 5.00 hommikul. See oli nüüd kõige ebameeldivam osa. Ei ole väga mõtet 6 aastase lapsega öösel kell 3.00 lennujaamas passida. Tagatipuks soovitas Toptours veel 3 h varem kohal olla - miks ei saanud aru. Igaljuhul kuidagi saime lennukisse ja lõpuks tuli ka uni tagasi... Kuni... kõrvalreas hakkas üks vanainimene köhima. Lähemal vaatlusel selgus, et ta oksendab ja nii 4 h järjest. Lõpuks toodi hapnikumaskid ja täielik tsirkus läks lahti. Mutike oli lõpuks näost roheline ( muuseas see on ikka väga üllatav, et inimene võib nii rohelise tooni omandada ?! ) ja hakkas tekkima hirm, et ta annab enne maandumist otsad. Kahjuks nägi seda pealt ka meie laps, kes oli parajas shokis. Ühesõnaga magamisest ei tulnud midagi välja ja hoidsime kõik pöialt, et tädi kuidagi vastu peaks. Lõpuks maandusime ja päikeseline Sharm tervitas meid.
Kahjuks ootas meid ees veel 3 h bussisõitu ja nii me seal bussis praadisime ja praadisime ja buss, mis liikuma ei hakanud oli Taba ehk meie oma.
Umbes 1,5 h pärast selgus ka põhjus. Meile juba lennukist tuttav tädi marssis rõõmsalt bussi, KISS siider kotis loksumas. Kiirabi ta enam ei vajanud. No comments.
Nüüd saime sõitma. Dahab, Nuweiba ( tundusid suhteliselt tühjad ja igavad ) ja lõpuks Taba Hilton. Koht muuseas imeline, kauneim mida Egiptuses näinud olen. Mägedevaheline oaas, piiratud kohe kõrvalt Iisraeli, Jordaania, Saudi-Araabia ja muidugi punase merega.
Peahoone ise oli 10 korruseline ja ümbritsetud kauni mereranna, bangalote ja palmiaiaga.
Meie saime toad 4ndale korrusele suures majas. Retseptsioonis antud shokolaad mõjus ja ema sai rõduga toa. Meie pidime vahtima sisehoovi. Muidu aga tuba igati korralik.
Esimesed päevad aklimatiseerusin viimastest kuudest Eestis ja tööl.
Kahjuks läks ilm käest ära ja oli selline poolpilvine Eesti suvi. Veiko sünnipäeval saime siis ka selle, mida kohalikud ootavad vahel aastaid - vihma :) Käisime ema ja poisiga Iisraelis Eilatis. Piiriületus oli kohutav Egiptuse poole pealt. See ei ole lihtsalt võimalik, et suur osa maakera inimestest elab praegu veel sellises bürokraatias ja naudib täiel rinnal mõtetute paberite täitmist ja kogumist.
Iisraelis võtsid vastu naispiirivalvurid ja hoobilt oli maailm teine. Tekkis mingi kergendus nagu on kusagil lähedal ikkagi olemas Euroopa. Kõik oli ilus ja puhas, elu käis. Kui taksojuht kuulis, et oleme Eestist oli ta väga erutatud ja selgus, et ta naine on Riiast ja ta on Tallinnas käinud ja pika pingutamise peale tuli ka Pärnu ( algul küll Malmö :) ). Suurest äratundmisrõõmust tegi ta meile toreda ekskursiooni ja näitas teeäärseid vaatamisväärsusi.
Eilat oli nagu Euroopa kuurortid ikka. Palmipromenaadid, ääristatud baaride, restoranide, poodidega. Tegime väikese ringi ja tagasi õhtuks.
Seekordne taksojuht tahtis meid kõigepealt Jordaania piirile viia, õnneks sai ta oma veast lõpuks aru ja pööras otsa ringi, nullis ilusti taksomeetri ka ära. Tagasituleku piiriületus jälle Egiptuse poolt uskumatult tüütu ja pikk.
Nädala teine pool üllatas tõeliselt kaunite ilmadega ja mis sa hing veel tahad peale rannas lesimise kuuma päikese all ja kui liiga palav hakkab pistad pea vee alla sealsamas ranna ääres ja vaatad kõikvõimalike kalu. Muuseas kui natuke saia poetada ( mida tegelikult ei tohi ) tulevad nad su ümber parves ja uurivad uudishimulikult. Mõni näksab ka pehmelt.
Just siis kui tuli tõeline rõõm puhkusest ja kurbus, et varsti on reis läbi, tuli hotellituppa kiri. Võimalus veeta 3 lisapäeva reisifirma kulul või minna tagasi ilmatu pika ringiga läbi Hurghada. Ei olnud pikalt mõelda. Igaljuhul oli see täpselt see, mida mul just vaja oli. Jälle vist mingi märk või keegi kuskil kõrgemal ´´nägi´´ midagi :)
10 päeva siin eikellegimaal on praegu vaimu õlitamiseks lihtsalt super. Ilm on jätkuvalt väga hea. Täna õnnestus näha ka kohalikku faunat. Põõsast vahtis vastu umbes 4 cm tarakan ja liigutas laisalt oma tundlaid ( uäk !!!! ). Rannas siblis aga läbi liiva meie tooli juurde pirakas krabi !
Kätte on jõudnud viimane päev. Ilm on üksikute pilvekestega jätkuvalt soe ja kaunis. Saudi-Araabia mäed paistavad läbi päikesesumuse udu...
Mõned tähelepanekud veel.
Söök on üsna paha. Süüa kõlbab ainult juur/puuvilju ja kohalikku kööki. Nende katsetused kontinentaalses köögimaailmas lõppevad kõik poolaraabialiku plöginaga. Õnnestumised olid ühel õhtul kevadrullid ja kohalik toit moussaka ( ahjuvorm baklažaani ja kartuliga tomatikastmes ), kust jahtisime Moskva venelastega võidu baklažaanitükke.
Eestlastest. Üks osa meie grupist lahkus laupäeval, teine osa läheb koos meiega. Eestlasi iseloomustab oskamatus rahulikult puhata. Juba esimesl päeval toimus tohutu rebimine ekskursioonidele ja viimasel päeval üritati veel midagi teha,´´ et oleks ikka mingit tegevust´´. Võta aeg maha ja lihtsalt puhka, aga ei- andke meile tegevust :):):) Jah,.. sellised me siis oleme.

Veiko reisi löpp.

Täna tuleb siis mu kallis abikaasa koju, ühtlasi lisan siia temapoolse kokkuvötte oma reisist.

Kolmapäev 18.11.09 kell 8.50

Alustan oma esimest tööpäeva restoranis Alexander, kus peakokaks on Michel Kayser, saabudes ootavad mind köögis juba kokad kellega kõigiga tutvun, edasi juhatatakse mind riietusruumi, teenindajad asuvad eraldi ruumis, köök on sama suur kui Platzi esimene osa , kohal on 12 kokka ja üks nõudepesija ja admin ja sommeljee. Mina olen täna kalaruumis ja minu ülesandeks on ära puhastada ja fileerida 15 kg sardiine,( hiljem välja nokkida luud, kus mind abistab japon),.kaup hakkab saabuma kella poole kümne aeg.
Pardid tuuakse kohale tervelt, pea otsas ja nokk ka, peopesa suurused küülikud tuuakse koos kõigega, nahk peal ja nii edasi , potipesijat ei ole teenindajaid on 5 korraga tööl, kliente käis löunal kuskil 30 , süüa sain kell11,00 riis köögiviljadega, sealiha ja juust.


Nõudepesuriiulid kaetud kõik linadega, et midagi ei koliseks, peakokk tuli tõõle kell 12,00 ja asus tüüle kuuma kööki koos kahe kokaga, külmas oli kolm , desserti tegi kolm ja minuga ettevalmistuses oli üks ja kolm aitasid igal pool. Lõunaks tehti köök täiesti puhtaks põrandad seinad jne, kõik kokad koristasid, külmkapid kõik jaotatud, kuivaine ladu luks korras, nõudepesija on vanem mees, tsekid kirjutataks kõik käsitsi mingeid printereid pole, toidud viiakse kahekesi koos kandikuga kahe käepidemega, , kui lõuna läbi sai , siis pesti köök uuesti puhtaks ja mina läksin hotelli magama, kokad jäid must sinna maha, kell 17,30 läksin jälle tööle jala, jalutuskäik hotellist restorani võtab 15 minutit, öhtul asusin sardiini jälle puhastama, see hunnik mis oli ära fileeritud tuli nüüd köik veel luudest puhastada, tegin seda ca kaks tundi , siis tuli Chef ja ütles, et aitab sardiinidest ja tule vaata kuidas toit välja pannakse, kui tellimus tuleb siis hakatakse kohe tegutsema. Kõik mehed lahhingusse. Dessert kolib oma asjadega taharuumi, st kohe alguses alustatakse desserdi valmistamist, ei ole , et ootame ja mõliseme, kõigil on mise en place ettevalmistatud, saali pole veel julgenud minna

toidud on võrratu väljanägemisega, maitset ei oska kommenteerida, kuna maitsta ei saa, aitan külmakokka, st veinikorgiga kanali torust kala välja suruda. Töövahendid on hästi löbimõeldud. Rahvast oli lõunal 27 inimest ja öhtul 31 inimest, enamusel on menüü ettetellitud. Öhtu ``generalnaja uborka`` ST. köik puhtaks, ka neeger saabus ka kella kaheksaks potipessu tööle, tema pesebki ainult köögi musti vahendeid, õhtul peevad kööki kõik kokad., koju sain ühe kokaga.

Head ööd..

neljapäev alustasin jälle sariinide puhastamist, mis kestis ca kaks tundi , siis tuli appi japon, kuni mööda läks chef ja hakkas ühe koka peale karjuma, siis toodi koridori laud visati peale prügikott ja ja hakkasime neljakesi puhastama, kuni saime tehtud. See kestis poole kolmeni, siis pesin ettevalmistusruumi põranda ja tööpinnad puhtaks ja läksin hotelli, magama, üks asi veel Avo helistas Monacost ja teatas , et tuleb Öhtul sööma ja broneerisin talle oma hotellis kaks tuba, seda ei tea palju rahvast lõunal oli , aga tegemist oli kogu aeg, üks asi veel: vahepeal hakkas lihakokk nülgima jäneseid mul kõrval, kole hais oli.

Õhtu,

läksin tõõle ja alustasin puhastud sardiinide lõikumist ( tartar) kuni õhtusöögini, sõime kõik koos jälle ja kella kaheksa ajal jõudsid esimesed kliendid, täna on full house nagu kõk järgnevad päevad kuni minu lahkumiseni, käed ja selg on kanged, olen täna õhtul abis külmasköögis, seni kuni hakkavad praed minema. Vahepeal jõuavad kööki koos Moniqiga Avo Anneli ja Martin, ime et neid kööki üldse lasti. Nad asuvad õhtustame , said viimase laua, sõõvad degusti menüüd.hind 139 eurot per person, asi toimib ideaalselt, kui Moniq või chef midagi ütleb siis on vastus jah chef ja kõik üheskoos, et on arusaadud mida tuleb teha, chef ise paneb ainult toitu välja, tema ei prae jne.

Ühtul aitasin köögi puhtaks teha ja chef ütles , et mine saali amide juurde, ütlesin et, ei taha , tema vastu, et chefile ei õelda midagi vast sellepärastet ta on chef, Avoga jõime klaas veini ja sõin dessrti, mille chef tegi mulle välja,koos kohviga, Avo maksis arve ära, mis oli 690 eurot, kolm menüüd, kolm klaasi shampi ja kolm veini,mitte kõige kallimat zpape, 115 eurot.

Hotellis jõme ära Chantal Comte poolt jäetud veini Eole 2007, ei olnud kõige parem noor .

Reede.

Hommiku algas sardiinide kilest välja võtmisega mida jagu kaheks tunniks kuni saabus sõõmaeag,

vahepeal teatas pastry chef , et pean õhtul minema koos Chefiga Avignoni mingile üritusel, eks ole näha mis asi see on , kirjutan sellest õhtul, olen tagasi restoranis kell 16.30,

Õhtul läksi tööle kella poole viieks, kuna oli reis Avignoni, läksime neljakesi mina Chef külmaköögi poiss ja siis eelmine Chef de Partie, kes nüüd tõõtas Toulunis mereväes, ei saanud aru kellena, kuid mitte kokana.

Läksime kahe autoga, restorani oma oli väike muhvikas kuhu panime oma kauba ja sellega sõitsid vana chef de partie ja kälmaköögi kokk, mina läksin koos chefiga tema autoga,mis oli Porche jeep, sõiduajal eriti vestelda ei saanud, kuna chef ei räägi inglise keelt, aga siis tuli välja, et ta räägib saksa keelt, asusime siis suhtlema saksa keeles, saksa keelt räägib ta sellepärast, et ta on sündinud Alsaces , ja ta vanaisa oli sakslane, kuid juba 25 aastat elab ta Garonis juures, kus peab oma restorani. Ta läks sinna tööle aastal 1984 kokaks, siis omas restoran ühte tärni, kolm aastat hiljem sai ta peakokaks, ja siis võeti tärn ära kuna uus peakokk asus ametisse, aastal 1987 sai ta esimese tärni, aastal 1998 ostis ta restorani koos oma naisega välja, naine oli olnud peakelner kogu see aeg, ja aastal 2003 renoveerisid nad täielikult restorani, mis läks maksma 1 miljon eurot aastal 2007 sai Michel Kayser teise tärni. Küsisin kas ta on tööl igapäev , kui restoran avatud, siis ütles ta jah, et kui esmaspäeva õhtul jõuab koju siis teeb apero ja magama, kuna toob ise enamus kaupa restorani kohale iga hommik, siis on see arusaadav.Aastas on rerstoran kinni kolm korda a 12 päeva, jaanuaroi keskel , veebruari lõpp kuni märtsi algus ja augusti teine pool.

Kella kuueks jõudsime Avignoni, üritus toimus ise paavsti palees, kus ma korra olin käinud, suurugune ehitis,paavst resideerus siin 13 sajandil ja ta oli asunduse, selle järgi hakati tootma ka veini Chaetuneuf du Pape, see on küla mis asub 20 kilomeetrit eemal Avignonist.

Meie kohalolek oli tingitud sellest, et Avignonis oli toimumas konverents, ja selle lõpetamise puhul korraldati külalistele öhtusöök, kohal oli seitse tippkokka, kes igaüks valmistas ühe käigu, meie teha oli Houvre d ovre, see oli täidetud sardiini saba osa koos sardiini massi ( kalasalat, oliivi sai, kõõgivilja pähkli tartar, austri leaves ja sifoonist kalamaitseline vaht) kokku tegime 300 eelrooga., käisin veel vaatamas mida pakutakse pearoaks ja magustoiduks, pearoaks oli tuvi , ja desserdiks sai viigimarjaga ja viigimarja graniteega. Üritus kestis kella kaheteistkümneni. Pärast läksime asju autosse viima ja kui tagasi tulime oli Chef juba sõbraga koos tina panema läinud, fuck, mu jope koos asjadega jäi tema autosse, siis läksime kolmekesi restorani tagasi pirukakäruga ja kokk küsis, et kui võtit ei ole, jää siis magama restorani, ma ikkagi otsustasi hotelle kasuks, sain ilusti hotelle si sse, kuna teadsin ukse koodi (006 enter, respa oli tühi, ja varuvõtit otsima asudes pidin tõdema seda, et võtit ei ole, siis proovisin magada lobbys, aga kuradi külm hakkas, siis läksin teise tuppa magama mis oli ilusti korras, magada hästi ei saanud kuna, ei olnud äratuskella, jätsin teleka ööseks mängima, hommikul ärates polnud kedagi veel kohale hotelli personalist tulnud, lahkusin vaikselt , et keegi ei paneks tähele, vaatepilt autoga mõõdasõitjatel võis jääda tore, mingi vend tipprestorani vormis kimab mööda teed restorani poole, kurat, hommik oli külm ka.

Laupäev.

Kohale jõudes hakkasin parte sulgedest puhastama ( sinikael ja pruunpart= samasugused, nagu meil kadrioru tiigis kükitavad). Peale seda hakkas kalade puhastamine, kuna tuli palju värsket kala, ja koorikloomi.Seda tegevust jagus kuni kella kolmeni, vahepeal läksin hotelli väikest uinakut tegema, öhtul oli nii, et mulle tõõd enne avamist ei leitud, siis kõikusin niisama ringi, vaatasin veinikeldrit jne,

kui restoran avati siis läksin appi külmakööki, kurat trammiks läks( iga laupäev ja pühapäev on täismaja.,) õhtul jälle koristamine, kõik asjad korda jne, see oli minu viimane õhtu .

Pühapäev, maksin hoteeli 325€ ja kohvid, mis jõin need tehti majakulul

Hommikul läksin oma asjadega restorani. Tänasin meeldivat personali, kes mind aitasid selle aja jooksul.

Chef kinkis mulle menüü, ja kolm veini mis tuleb kodus koos naisega

ära proovida, jätsin kõigiga hüvasti ja tänasin neid külalislahkuse eest.

Siis läksi bussipeatusesse ja selgus, et buss Nimes läheb alles kahe tunni pärast, läksin siis hoopis St Gilles, mis asus 11 km Garonsist, seal oli kõva pidu, ikkagi pühapäev, väljas turg jne, läksin ühte kõrtsu, kus ees müüdi värskeid mereande, ostsin endale kaheksa austrit ja kaks klaasi veini, mis kokku maksis 9 eurot, sõin tänava peal püstijalu, oli hea, ei saa kurta, siis tuli aeg bussipeale minna ja asusin Nimesi poole teele, rongijaama saabudes selgus, et geneva rong väljub pooletunni pärast, nii, et super, ostsin pileti ja pudel vett reisile kaas.Pilet 50.60€.

Pähapäev Lyon saabun kell 15,50 rongi sõit Nimes Lyon kestis 1h, 25 min.

Veiko.

Pisut emotsioone Prantsusmaalt.

Sain ühe lõunase telefonikõne Prantsusmaalt ja minu kalli abikaasa esimene pool tööpäevast eliitrestoranis oli läbi saanud. Töötajaid pidi olema palju ka köögis. Veikot vist eriti köögist välja ei lastudki, igaljuhul tema päevatöö oli puhastada 15 kilo sardiine, millega ta siis ka hakkama sai. Tulevikus, kui meil läheb juhuslikult kodus kilu puhastamiseks, tõenäoliselt spetsialisti kaugelt otsida pole vaja. Sardiinid puhastatud, lubati lõunauinak ja õhtul läheb vist andmiseks. Ootan põnevusega edasi. Tundub, et köögiorja päevaraamat on alanud.

Meie Terjega saime täna õmbleja juures käidud lõunast ja esimesed püksid tegemisel. Ei tea kas ja kes need kunagi ostab ?...

Kolmapäev.

• Viisin Tristani lasteada ja nüüd sätin vaikselt ennast tööle minema.

Eile öhtulskype`isime Veikoga ja nägin ka natuke hotelli läbi veebikaamera. Hotell oli tagasihoidlik, aga Veiko arvas, et töeliselt tagasihoidlik oli ikkagi Avignoni hotell. Igaljuhul nüüd asub ta 8 km kaugusel Nimesist ja pidi olema pisut perifeeria. Veiko vördlus oli nagu Haapsalu. Hotell asub lennujaama läheduses ja umbes 1 km. küla keskusest.( Vahemärkus- aknast paistsid oliivipuud, rohelised :)). Kuna ilmselt pole just turisti hooaeg, on küla ja ka hotell vajunud talveunne ja rahvast tänavatel pole. Külas pidi olema 2 poodi. èhes müüakse kana ja liha, teises saia. Köik.
Päris pönev, mis täna toimub siis paljukiidetud restoranis ja kas seal töesti rahvast on ?( Täna Veiko esimene tööpäev ).
Ok. kui midagi pönevat toimub, siis kirjutan edasi.

Üksi kodus.

Täna on teispäev ja vaba päev ja kasutan juhust natuke kirjutada.
Veiko läks eile Prantsusmaale ja informeeris, et maabus önnelikult Avignonis peale lennu ja bussisöitu. Oli leidnud ka tagasihoidliku 45 EUROse hotelli. Eile öhtul teatas ta igaljuhul, et sooja on 17 kraadi, inimesed lühikeste varrukatega ja ta ise istus kusagil kohvikus ja söi hiiglaslikku ja maitsvat boeuf a la tatari friikartulitega... Oeh, tahan ka...
Öhtul vötsin poja suurde voodisse ja natuke imelik oli, et Veikot pole.
Reisijuttu vahendan kindlasti nädalajooksul veel.
Vahepeal oli ka Tristani sünnipäev, mis möödus mölluga neljapäeval Juku mängumaal ja natuke rahulikumalt sugulastega reedel kodus. Veiko lasi Platzis teha metskitse praadi ja selle jääke pasteedi kujul sööme siiani. Suure peo tulemusena Tristan laupäeval oksendas ja oli väike palavik, aga möödus önneks kiiresti ja täna viisin juba lasteaeda. Väga paljunrahvast on igaljuhul haige ja täna öösel oli ka ema haigeks jäänud. Loodame, et sea- ja muud gripid lähevad seekord minust mööda.
Aeg on jälle kiiresti läinud ja meie ``äriprojekt`` Terjega on natuke soiku jäänud. Neljapäeval saame kokku ja siis saab ehk ka möned pildid juba riietest teha ja netti üles panna.

Nädalavahetus.

Nädal möödus suht kiiresti, kuna 2 päeva olin tööl, oligi käes nädalavahetus. Möne sönaga mainiksin Laupäeva.
Käisime Veikoga Jura 50ndal juubelil, mis leidis aset sellises ``pönevas`` kohas nagu Ecoland hotell. Polnud enne sinna jalga sisse saanud, setöttu ei osanud ka midagi oodata. Hotelli vastuvött oli väike ja mittemidagi ütlev, seda suurem oli üllatus, kui meid juhatati peosaali, mis oli töeliselt pompöösne ja suurejooneline. Kindlasti mitte harilik. Raudrüütlid seina nurkades, massiivsetes kuldraamides maalid seintel, punane samet, brokaat. Öhus oli keskaegset vaimu. Pikk, toidu üleküllusest lokkav laud. Oli korraga tunne nagu oleks sattunud teise maailma ja seda mittesugugi halvas möttes.
Seltskond ca 45 inimest oli kirju. Vene ärimehed Moskvast, Vene rikkurid Zürichist, Helsingist ja kohalik vene eliit. Meist teiselpool lauda istusid Moskvalased ja kohati oli tunne nagu oleksin sattunud mönda Nikita Mihhalkovi filmi sisse. Köik oli nii ehe ja teate, nad ongi sellised nagu filmis ja veelkord - üldse mitte negatiivses vötmes !
Paaris sönaga heast paremast, mida laual vötta oli.
Suitsuangerjas, löhe, kalamari ( üks härra kühveldas seda lusikaga nii saiale kui suhu ja see ei löppenud otsa : ) ), silmud ( mmm, super, nagu kodu omad !), kasukas ( töeline, mitte Selveri), Waldorf granaatöuna ja ohtra kreeka pähkliga, hapendatud tomat, küüslauk, karulauk, kurk, kapsas ( just see, mida köik minu lemmiktädid turul müüvad), erinevad juustud, täidetud munad, keel, täidetud virsikud, rääkimata köikvöimalikest vorstidest-sinkidest. Kui hakkas tunduma, et enam ei vöi, tuli pearoog... Rammus löhe ahjukartulitega ja seakarbonaad seente ja juustuga. Löpuks veel tort. See oli ilmselge liige kehale, aga silmad ei suutnud ahvatlusele vastu panna :)
Ja muidugi joogid, Martini asti, viin, viski, konjak, vein, köike nörkemiseni. Iga viinapitsi juurde käis ka toost ja mida aeg edasi, seda tihedamaks ja mahlakamaks toostid läksid. Vene meeste kiituseks peab märkima, et ei unustatud tervitada ka naisi ja lapsi.
Selge eelistus vene naiste jookidest oli konjak ja ma ei suutnud ära imestada, kui suurtes kogustes nad seda vöivad tarbida, säilitades endiselt elgantsi ja glamuuri.
Muusika oli vana hea 80ndad, Adriano Celentano, Joe Dassin, ModernTalking.
Ühesönaga oli tore ja üks eestlane peaks aegajalt sattuma ka vene keskkonda, et möista seda suursugust, kohati tragikoomilise alatooniga kultuuri paremini.
Täna oli vaba päev ja käisime Terjega sellises pönevas kohas nagu Paavli tänava kaltsukas. Toppisime vanad riided selga, söitsime trammiga ja sulandusime miljöösse. Saime päris toredat kaupa ja hind oli ka super. Nüüd on vaja leida ömbleja. Ei jöua enam oodata, milla saab pöris algust teha !!!

Tiina

Me alustame !

27.10.2009
Iga mõte peab saama ükskord teoks ehk siis julge hundi rind on rasvane või nüüd tegime algust.
Eile on minevik, homme on tulevik, reaalsus on tänane päev. Nii me siis võtamegi päev korraga ja alustame unistuse elluviimist.
Täna käisime Balti jaama turul ja tegime oma esimesed ostud. Ma arvan, et mille iganes raviks parim teraapia on Balti jaama turg. Kohe peale sisenemist satud sa täiesti erinevasse maailma. Aeg seisab ja kõik on justkui õnnelikud ja päris ausalt- tore on. Võibolla sa pead jõudma vaimselt mingisugusele tasandile, et leida seda omamoodi kaost toredusena, aga kui sa selle tunde kätte saad, ei lähe see sinust enam kuhugi ja iga detail, alates pinisevast porikärbsest arbuusitükil lõpetades klaasistunud silmadega noormehega, kes kätega vehkides taarub teeäärest teeäärde jka karjub : ´´A ja narkoman !``, tundub õige ja selles maailmas normaalne.
Igaljuhul tegime oma tavalise ringi ja jõudsime välilettideni.
Täiesti spontaanselt leidsime nahkpüksid 2EEKI, 10 EEKi eest villane must jakk, toreda õhulise pitsilise materjaliga pluus, nahktagi (10 EEK!!!).
Ideesid tuleb nagu varrukast ja läheb lahti !

Tiina