Juba mitu nädalat enne viimast tööpäeva oli mulle selge, et kōigepealt tuleb sōita ära.
Teisel päeval võtsime ette varasügisese ( pigem küll hilissuvise )päikesest särava Viini ja sedakorda kõige vanemate kohvikute avastamise.
Viini ja temaga piirnevate väikelinnade ühendus on suurepärane. Hüppad rongi, 15 min. sõitu, metroosse ja oledki kesklinnas. Pisut aeglasem variant on trammiga, samuti keskusest keskusesse ja aega läheb täpselt 1h.
Rääkides veel turismist, siis Sacheri kohvik asub täpselt keskuses ja on maast laeni hommikust õhtuni maetud turistide ( eriti jaapani omade :) )hordidesse, samas ei ole kaotanud see kõige klassikalisem ,,turistico,, oma väärtust ei teeninduse ega toidu/joogi poole pealt ja muidugi kõige tähtsam – hind on absoluutselt taskukohane. Meie kohalikel toitlustusasutustel võiks ometi ükskord midagi olla kõrvataha panna...Eriti kui mõelda sellele, et Eestis polegi praktiliselt enam ühtegi ajalooga kohta järel. Hetkel meenub vaid Gloria ja Narva kohvik. Oma suures uuenemistuhinas oleme sootuks unustanud vana ja hea väärtuse. Huvitav, miks ei ole ühelgi ärimehel tulunud pähe taastada vana klassikat, uue pealeehitamise asemel ?
Järgmisel päeval oli ilm juba tõeliselt kuum ja t-särk lühikeste pükstega olid täpselt talutavaks riietuseks. Sedakorda oli plaanis pealelõunane jalgrattamatk 5-e km kaugusel asuvasse veinilinnakesse Gumpoldskirchenisse (http://www.tourist-net.co.at/gump1e.htm ).
Mäed, mis eemalt vaadates tundusid mõnusad vaikesed rohelised müksud, osutusid ratta seljas vaevalisteks hiidudeks. Keskkond oli muidugi jumalik, pealelõunane päike, rohelised viinamarjavälud, hiiglaslikud lillakad üleküpsenud marjakobarad, mis maitsesid nagu suussulav mesi. ( muuseas, ma ei mõista, miks müüakse igal nurgal neid viinamarju ca 2 euri kilo, kui võid neid noppida igast jumala nurgakesest ja teeäärest :).. ) ja väikesed tornidega külakesed.
Kui lõpuks hing rinnus kinni linnakesse jõudsime, oli kompensatsiooniks meile selle eest täiuslik Austri ilu... Väikesed ritta laotud nukumajakesed, üks pikk tänav ääristatud kohalike vinoteek-kõrtside heurigenidega ( loe hoirigen ), kaunis raekoda ja saksa-austria kultuurile omane piinlik puhtus.
Otsisime esimese ettejuhtuva heurigeni ja astusime hoovi. Justnimelt hoovis või lehtlas asub enamus laudadest ja sinna koguneb igal õhtul mõnusalt jõmisev kohalik seltskond. Pererahvas ise elab tavaliselt samas hoones ja töösse on rakendatud tavaliselt kõik alates päris väiksetest kuni vanavanemateni välja.
Selles toredas kohas leidis aset ka lõbus vahejuhtum, mille üle ilmselt pererahvas veel tükk aega muigab.
Eelmisel õhtul sõpradega vesteldes üritasin uurida välja, mis on siis tõeline kohalik rahvusroog ja pika mõtlemise peale räägiti mulle loomaajust ja maost, mis on erilisel viisil valmistatud ja mida tavliselt ükski normaalne inimene ei söö. Ekstreem, nagu ma olen, tundus mulle see kohutavalt põnev ja kuna mulle tegelikult suproduktid kohutavalt maitsevad, otsustasin kindlasti seda proovida.
Nii ma siis olin ka veendunud, et selles väikeses kohakeses sellist toitu ka kindlasti on võimalik saada. Tuletasin meelde oma parimad saksa keele oskused ja küsisingi ettekandjalt aju ja magu...
Teenindaja vaatas mind pikalt ja mõtlikult ja kuna ma oma palvet kordasin, üritas ta mulle võimalikult leebelt selgitada, et sellised asjad lähevad neil koerale ( tervisest läikiv retriiver vonksutas rõõmsalt saba ) ja nad ei paku inimestele midagi sellist. Kõrvalt lauast oli jäänud meid kuulama vanem proua, kes kaastundlikult teenindajale midagi seletama hakkas. Siis tegi ta mulle märkide ja püüdlikult aeglase saksa keelega selgeks, et ma võtaksin hoopis mingi teise toidu, kui tahan midagi erilist. Rõhutas veel, et väga maitsev. Kurvalt nõustusin ja sain oma aju asemel hoopis emmentalist aurava roa, mis meenutas pisut juustuga ülevalatud pastat ja mis oli iseenesest väga maitsev, aga nii rammus, et ma mõttes oigasin.
Õnneks aitas kohalik Grüner Veltliner natuke seda alla loputada.
Tagasiminek oli vaevaline, kui ma enda emmentalist üleujutatud keha kuidagi ratta otsa sain vinnatud, siis mäest üles väntamine oli tõeline surm.
Õnneks oli teiselpool mäge sturmi putka ja pikk rivi autosid teeääres ( huvitav, et kõik tulevad autodega sturmi jooma.. ) ja peale erakordselt maitsvat kääritatud viinamarjalimpsi, läks tee juba tunduvalt kergemini. Nii me siis koju vänderdasime, väikeste joogipeatustega viinamarjapõldude vahel ja koos meiega läbis sama trajektoori ka vägagi profiratturite meeskond..
Järgmisel päeval jälle Viinis ja sedakorda hulkusime ja avastasime Nachmarketit ( loe naššmarket ).
Viimane õhtu taas kohalikus heuigenis, seekord siis sellises väikelinnas nagu Sooss.
Kahjuks tekib jälle tunne, et meie kodumaal on midagi ikka valesti.. :)
Mul on vedanud sōpradega ja kusjuures tōelistega, mitmel pool Eestist kaugemal. Peale lühikest ostustamisaega, tegin loomulikult valiku Viini kasuks.September on teatavasti viinamarjade korjamise kuu ja ühtlasi ka veini tegemise kuu ja see, mis toimub sel ajal Austria veinipiirkondades ei jätagi palju valikuid ühele suht vōhikust veinisōbrale.
Viin vastas ootustele ja oli just täpselt nii soe ja päikesepaisteline nagu vaja .
  |
| Sturmi baar Badeni lähistel |
 |
| Cafe Jelineki suurepärane ahi |
 |
| Nachmarketi algus |
Teel oma peatuspaika, umbes 20 km Viinist asuvasse kuurortlinnakesse Badenisse, sai tehtud ka esimene Sturmi ( loe šturm ) peatus. Sturm on siis analoogiks prantsuse Beaujolaisele ehk värske viinamarja vein, mis on veel kergelt gaseeritud ja maitseb nagu limonaad, kangus täpselt määramata ja võib mõjuda võhikule nagu mesimagus ja salakaval saaremaa õlu :). Samuti räägivad kohalikud sturmi ajast kui puhastusperioodist ehk omab ta ka seedimist kiirendavat toimet ehk siis sturmi juues oleks kasulik vältida ebamugavaid olukordi tualeti kaugetesse kohtadesse.
Teisel päeval võtsime ette varasügisese ( pigem küll hilissuvise )päikesest särava Viini ja sedakorda kõige vanemate kohvikute avastamise.
Viini ja temaga piirnevate väikelinnade ühendus on suurepärane. Hüppad rongi, 15 min. sõitu, metroosse ja oledki kesklinnas. Pisut aeglasem variant on trammiga, samuti keskusest keskusesse ja aega läheb täpselt 1h.
Sedakorda tulime pisut varem metroost maha kui tavaliselt ja esialgu uitasime niisama ringi, lootes pisutki tuttavamat sihtpunkti näha. Täpselt hetkeks, kui joogijanu hakkas vaevama, ilmus otse kui maa-alt välja Cafe Jelinek. Esmapilgul tavaline tänavakohvik, kuid sisenemisel tunned iga rakukesega koha ajalugu. Sisekujundus on säilitatud peaaegu autentsena ( kaasaarvatud ahi (!), vaata fotot ) ja selle asemel, et mõjuda vanakraami poena, tekib hetkega tunne ülemöödunud sajandi lõpust ja tundub, et uuesti väljudes ei tohiks mitte autod mööda sõita vaid kaarik väärikate hobustega. Olgu öeldud, et kesklinnas tegelikult kaarikutest puudust pole ja iga vähegi tähtsama kultuuriväärtuse ees võib neid piisavalt kundesid ootamas leida.
Ühe päevaga käisime läbi kõik neli tähtsamat kohvikut, igaühel neist ajalugu kõvasti üle sajandi selja taga ja igüks täpselt sama mõnus, hubane ja populaarne kui oma avamisaegadel. Suurepärane elamus, mille finaaliks oli loomulikult klassika ehk Sacher´i kohvik samanimelisest hotellist ja klaasike jääkülma vahuveini koos turismimagneti suussulava vahukoorese šokolaadikoogiga.
Rääkides veel turismist, siis Sacheri kohvik asub täpselt keskuses ja on maast laeni hommikust õhtuni maetud turistide ( eriti jaapani omade :) )hordidesse, samas ei ole kaotanud see kõige klassikalisem ,,turistico,, oma väärtust ei teeninduse ega toidu/joogi poole pealt ja muidugi kõige tähtsam – hind on absoluutselt taskukohane. Meie kohalikel toitlustusasutustel võiks ometi ükskord midagi olla kõrvataha panna...Eriti kui mõelda sellele, et Eestis polegi praktiliselt enam ühtegi ajalooga kohta järel. Hetkel meenub vaid Gloria ja Narva kohvik. Oma suures uuenemistuhinas oleme sootuks unustanud vana ja hea väärtuse. Huvitav, miks ei ole ühelgi ärimehel tulunud pähe taastada vana klassikat, uue pealeehitamise asemel ?
Järgmisel päeval oli ilm juba tõeliselt kuum ja t-särk lühikeste pükstega olid täpselt talutavaks riietuseks. Sedakorda oli plaanis pealelõunane jalgrattamatk 5-e km kaugusel asuvasse veinilinnakesse Gumpoldskirchenisse (http://www.tourist-net.co.at/gump1e.htm ).
 |
| Gumpoldskirchenisse |
 |
| Delicious Vietnam |
Mäed, mis eemalt vaadates tundusid mõnusad vaikesed rohelised müksud, osutusid ratta seljas vaevalisteks hiidudeks. Keskkond oli muidugi jumalik, pealelõunane päike, rohelised viinamarjavälud, hiiglaslikud lillakad üleküpsenud marjakobarad, mis maitsesid nagu suussulav mesi. ( muuseas, ma ei mõista, miks müüakse igal nurgal neid viinamarju ca 2 euri kilo, kui võid neid noppida igast jumala nurgakesest ja teeäärest :).. ) ja väikesed tornidega külakesed.
Kui lõpuks hing rinnus kinni linnakesse jõudsime, oli kompensatsiooniks meile selle eest täiuslik Austri ilu... Väikesed ritta laotud nukumajakesed, üks pikk tänav ääristatud kohalike vinoteek-kõrtside heurigenidega ( loe hoirigen ), kaunis raekoda ja saksa-austria kultuurile omane piinlik puhtus.
Otsisime esimese ettejuhtuva heurigeni ja astusime hoovi. Justnimelt hoovis või lehtlas asub enamus laudadest ja sinna koguneb igal õhtul mõnusalt jõmisev kohalik seltskond. Pererahvas ise elab tavaliselt samas hoones ja töösse on rakendatud tavaliselt kõik alates päris väiksetest kuni vanavanemateni välja.
Selles toredas kohas leidis aset ka lõbus vahejuhtum, mille üle ilmselt pererahvas veel tükk aega muigab.
Eelmisel õhtul sõpradega vesteldes üritasin uurida välja, mis on siis tõeline kohalik rahvusroog ja pika mõtlemise peale räägiti mulle loomaajust ja maost, mis on erilisel viisil valmistatud ja mida tavliselt ükski normaalne inimene ei söö. Ekstreem, nagu ma olen, tundus mulle see kohutavalt põnev ja kuna mulle tegelikult suproduktid kohutavalt maitsevad, otsustasin kindlasti seda proovida.
Nii ma siis olin ka veendunud, et selles väikeses kohakeses sellist toitu ka kindlasti on võimalik saada. Tuletasin meelde oma parimad saksa keele oskused ja küsisingi ettekandjalt aju ja magu...
Teenindaja vaatas mind pikalt ja mõtlikult ja kuna ma oma palvet kordasin, üritas ta mulle võimalikult leebelt selgitada, et sellised asjad lähevad neil koerale ( tervisest läikiv retriiver vonksutas rõõmsalt saba ) ja nad ei paku inimestele midagi sellist. Kõrvalt lauast oli jäänud meid kuulama vanem proua, kes kaastundlikult teenindajale midagi seletama hakkas. Siis tegi ta mulle märkide ja püüdlikult aeglase saksa keelega selgeks, et ma võtaksin hoopis mingi teise toidu, kui tahan midagi erilist. Rõhutas veel, et väga maitsev. Kurvalt nõustusin ja sain oma aju asemel hoopis emmentalist aurava roa, mis meenutas pisut juustuga ülevalatud pastat ja mis oli iseenesest väga maitsev, aga nii rammus, et ma mõttes oigasin.
Õnneks aitas kohalik Grüner Veltliner natuke seda alla loputada.
Tagasiminek oli vaevaline, kui ma enda emmentalist üleujutatud keha kuidagi ratta otsa sain vinnatud, siis mäest üles väntamine oli tõeline surm.
Õnneks oli teiselpool mäge sturmi putka ja pikk rivi autosid teeääres ( huvitav, et kõik tulevad autodega sturmi jooma.. ) ja peale erakordselt maitsvat kääritatud viinamarjalimpsi, läks tee juba tunduvalt kergemini. Nii me siis koju vänderdasime, väikeste joogipeatustega viinamarjapõldude vahel ja koos meiega läbis sama trajektoori ka vägagi profiratturite meeskond..
Järgmisel päeval jälle Viinis ja sedakorda hulkusime ja avastasime Nachmarketit ( loe naššmarket ).
Imetore turg peaaegu linna keskel, meetrite viisi kioskeid ja söögikohti, esindatud vist kõik maad ja köögid. Absoluutselt suurepärane valik maitseaineid, taimi, juurvilju, puuvilju, austribaarid ja kalaletid, kus tundmatud mereelukad olid laotud hunnikutesse jääkuubikutele. Lihtsalt vaimustav koht, kus võiks aega veeta pool päeva vabalt.
Igatahes otsustasime einestada Vietnami restoranis ja toit oli samuti lihtsalt suurepärane. 20ne euro eest vapustav lõuna kahele koos veiniga. Part oli jumalik ja siidjalt õrnasse riisipaberisse keeratud kevadrullid otse sulasid suus.
Eelroaks suur lõikelaud kohalike leivakatete/pasteetidega ja korv värskelt küpsetatud lõhnavate erinevate leibadega. Pearoaks kohalik verivorst krõbeda koorikuga ja imemaitsva täidisega, kausike hapukapsaga, kohalik kartulisalat sibula, õli ja äädikaga. Ja viener schnitzel – krõbedaks praetud värske lõhnav šnitsel, mis serveeritakse sidrunitükikesega. Kõrvale muidugi kohalik vein. Lõpetuseks võin vaid öelda, et see ,, viimne õhtusöömaaeg,, läks maksma seitsmele inimesele oimetuks süües kokku 60-ne euro ringis...
Kokkuvõtteks – september on suurepärane kuu just Austriasse ( ka teistesse veinipiirkondadesse ) reisimiseks ja igakord on võimalik jälle midagi avastada. Kui juba rännata, siis täiega !
