Rännakud. peatükk nr.1. Austria.

Juba mitu nädalat enne viimast tööpäeva oli mulle selge, et kōigepealt tuleb sōita ära.

Mul on vedanud sōpradega ja kusjuures tōelistega, mitmel pool Eestist kaugemal. Peale lühikest ostustamisaega, tegin loomulikult valiku Viini kasuks.September on teatavasti viinamarjade korjamise kuu ja ühtlasi ka veini tegemise kuu ja see, mis toimub sel ajal Austria veinipiirkondades ei jätagi palju valikuid ühele suht vōhikust veinisōbrale.

Viin vastas ootustele ja oli just täpselt nii soe ja päikesepaisteline nagu vaja .



Sturmi baar Badeni lähistel



Cafe Jelineki suurepärane ahi

Nachmarketi algus

Teel oma peatuspaika, umbes 20 km Viinist asuvasse kuurortlinnakesse Badenisse, sai tehtud ka esimene Sturmi  ( loe šturm ) peatus. Sturm on siis analoogiks prantsuse Beaujolaisele ehk värske viinamarja vein, mis on veel kergelt gaseeritud ja maitseb nagu limonaad, kangus täpselt määramata ja võib mõjuda võhikule nagu mesimagus ja salakaval saaremaa õlu :). Samuti räägivad kohalikud sturmi ajast kui puhastusperioodist ehk omab ta ka seedimist kiirendavat toimet ehk siis sturmi juues oleks kasulik vältida ebamugavaid olukordi tualeti kaugetesse kohtadesse.

Teisel päeval võtsime ette varasügisese ( pigem küll hilissuvise )päikesest särava Viini ja sedakorda kõige vanemate kohvikute avastamise.

Viini ja temaga piirnevate väikelinnade ühendus on suurepärane. Hüppad rongi, 15 min. sõitu, metroosse ja oledki kesklinnas. Pisut aeglasem variant on trammiga, samuti keskusest keskusesse ja aega läheb täpselt 1h.

Sedakorda tulime pisut varem metroost maha kui tavaliselt ja esialgu uitasime niisama ringi, lootes pisutki tuttavamat sihtpunkti näha. Täpselt hetkeks, kui joogijanu hakkas vaevama, ilmus otse kui maa-alt välja Cafe Jelinek. Esmapilgul tavaline tänavakohvik, kuid sisenemisel tunned iga rakukesega koha ajalugu. Sisekujundus on säilitatud peaaegu autentsena ( kaasaarvatud ahi (!), vaata fotot ) ja selle asemel, et mõjuda vanakraami poena, tekib hetkega tunne ülemöödunud sajandi lõpust ja tundub, et uuesti väljudes ei tohiks mitte autod mööda sõita vaid kaarik väärikate hobustega. Olgu öeldud, et kesklinnas tegelikult kaarikutest puudust pole ja iga vähegi tähtsama kultuuriväärtuse ees võib neid piisavalt kundesid ootamas leida.

Ühe päevaga käisime läbi kõik neli tähtsamat kohvikut, igaühel neist ajalugu kõvasti üle sajandi selja taga ja igüks täpselt sama mõnus, hubane ja populaarne kui oma avamisaegadel. Suurepärane elamus, mille finaaliks oli loomulikult klassika ehk Sacher´i kohvik samanimelisest hotellist ja klaasike jääkülma vahuveini koos turismimagneti suussulava vahukoorese šokolaadikoogiga.

Rääkides veel turismist, siis Sacheri kohvik asub täpselt keskuses ja on maast laeni hommikust õhtuni maetud turistide ( eriti jaapani omade :) )hordidesse, samas ei ole kaotanud see kõige klassikalisem ,,turistico,, oma väärtust ei teeninduse ega toidu/joogi poole pealt ja muidugi kõige tähtsam – hind on absoluutselt taskukohane. Meie kohalikel toitlustusasutustel võiks ometi ükskord midagi olla kõrvataha panna...Eriti kui mõelda sellele, et Eestis polegi praktiliselt enam ühtegi ajalooga kohta järel. Hetkel meenub vaid Gloria ja Narva kohvik. Oma suures uuenemistuhinas oleme sootuks unustanud vana ja hea väärtuse. Huvitav, miks ei ole ühelgi ärimehel tulunud pähe taastada vana klassikat, uue pealeehitamise asemel ?

Järgmisel päeval oli ilm juba tõeliselt kuum ja t-särk lühikeste pükstega olid täpselt talutavaks riietuseks. Sedakorda oli plaanis pealelõunane jalgrattamatk 5-e km kaugusel asuvasse veinilinnakesse Gumpoldskirchenisse (http://www.tourist-net.co.at/gump1e.htm ).

Gumpoldskirchenisse

Delicious Vietnam

Mäed, mis eemalt vaadates tundusid mõnusad vaikesed rohelised müksud, osutusid ratta seljas vaevalisteks hiidudeks. Keskkond oli muidugi jumalik, pealelõunane päike, rohelised viinamarjavälud, hiiglaslikud lillakad üleküpsenud marjakobarad, mis maitsesid nagu suussulav mesi. ( muuseas, ma ei mõista, miks müüakse igal nurgal neid viinamarju ca 2 euri kilo, kui võid neid noppida igast jumala nurgakesest ja teeäärest :).. ) ja väikesed tornidega külakesed.

Kui lõpuks hing rinnus kinni linnakesse jõudsime, oli kompensatsiooniks meile selle eest täiuslik Austri ilu... Väikesed ritta laotud nukumajakesed, üks pikk tänav ääristatud kohalike vinoteek-kõrtside heurigenidega ( loe hoirigen ), kaunis raekoda ja saksa-austria kultuurile omane piinlik puhtus.

Otsisime esimese ettejuhtuva heurigeni ja astusime hoovi. Justnimelt hoovis või lehtlas asub enamus laudadest ja sinna koguneb igal õhtul mõnusalt jõmisev kohalik seltskond. Pererahvas ise elab tavaliselt samas hoones ja töösse on rakendatud tavaliselt kõik alates päris väiksetest kuni vanavanemateni välja.

Selles toredas kohas leidis aset ka lõbus vahejuhtum, mille üle ilmselt pererahvas veel tükk aega muigab.

Eelmisel õhtul sõpradega vesteldes üritasin uurida välja, mis on siis tõeline kohalik rahvusroog ja pika mõtlemise peale räägiti mulle loomaajust ja maost, mis on erilisel viisil valmistatud ja mida tavliselt ükski normaalne inimene ei söö. Ekstreem, nagu ma olen, tundus mulle see kohutavalt põnev ja kuna mulle tegelikult suproduktid kohutavalt maitsevad, otsustasin kindlasti seda proovida.

Nii ma siis olin ka veendunud, et selles väikeses kohakeses sellist toitu ka kindlasti on võimalik saada. Tuletasin meelde oma parimad saksa keele oskused ja küsisingi ettekandjalt aju ja magu...

Teenindaja vaatas mind pikalt ja mõtlikult ja kuna ma oma palvet kordasin, üritas ta mulle võimalikult leebelt selgitada, et sellised asjad lähevad neil koerale ( tervisest läikiv retriiver vonksutas rõõmsalt saba ) ja nad ei paku inimestele midagi sellist. Kõrvalt lauast oli jäänud meid kuulama vanem proua, kes kaastundlikult teenindajale midagi seletama hakkas. Siis tegi ta mulle märkide ja püüdlikult aeglase saksa keelega selgeks, et ma võtaksin hoopis mingi teise toidu, kui tahan midagi erilist. Rõhutas veel, et väga maitsev. Kurvalt nõustusin ja sain oma aju asemel hoopis emmentalist aurava roa, mis meenutas pisut juustuga ülevalatud pastat ja mis oli iseenesest väga maitsev, aga nii rammus, et ma mõttes oigasin.

Õnneks aitas kohalik Grüner Veltliner natuke seda alla loputada.

Tagasiminek oli vaevaline, kui ma enda emmentalist üleujutatud keha kuidagi ratta otsa sain vinnatud, siis mäest üles väntamine oli tõeline surm.

Õnneks oli teiselpool mäge sturmi putka ja pikk rivi autosid teeääres ( huvitav, et kõik tulevad autodega sturmi jooma.. ) ja peale erakordselt maitsvat kääritatud viinamarjalimpsi, läks tee juba tunduvalt kergemini. Nii me siis koju vänderdasime, väikeste joogipeatustega viinamarjapõldude vahel ja koos meiega läbis sama trajektoori ka vägagi profiratturite meeskond..

Järgmisel päeval jälle Viinis ja sedakorda hulkusime ja avastasime Nachmarketit ( loe naššmarket ).

Imetore turg peaaegu linna keskel, meetrite viisi kioskeid ja söögikohti, esindatud vist kõik maad ja köögid. Absoluutselt suurepärane valik maitseaineid, taimi, juurvilju, puuvilju, austribaarid ja kalaletid, kus tundmatud mereelukad olid laotud hunnikutesse jääkuubikutele. Lihtsalt vaimustav koht, kus võiks aega veeta pool päeva vabalt.

Igatahes otsustasime einestada Vietnami restoranis ja toit oli samuti lihtsalt suurepärane. 20ne euro eest vapustav lõuna kahele koos veiniga. Part oli jumalik ja siidjalt õrnasse riisipaberisse keeratud kevadrullid otse sulasid suus.

Viimane õhtu taas kohalikus heuigenis, seekord siis sellises väikelinnas nagu Sooss.

Eelroaks suur lõikelaud kohalike leivakatete/pasteetidega ja korv värskelt küpsetatud lõhnavate erinevate leibadega. Pearoaks kohalik verivorst krõbeda koorikuga ja imemaitsva täidisega, kausike hapukapsaga, kohalik kartulisalat sibula, õli ja äädikaga. Ja viener schnitzel – krõbedaks praetud värske lõhnav šnitsel, mis serveeritakse sidrunitükikesega. Kõrvale muidugi kohalik vein. Lõpetuseks võin vaid öelda, et see ,, viimne õhtusöömaaeg,, läks maksma seitsmele inimesele oimetuks süües kokku 60-ne euro ringis...

Kahjuks tekib jälle tunne, et meie kodumaal on midagi ikka valesti.. :)

Kokkuvõtteks – september on suurepärane kuu just Austriasse ( ka teistesse veinipiirkondadesse ) reisimiseks ja igakord on võimalik jälle midagi avastada. Kui juba rännata, siis täiega !

Vahepeal kokandusest ehk minu pardimaksa ahjupirukas.

Illustratsioon :)

Suutsin valmis meisterdada imelihtsalt ja peaaegu ei millestki maitsva piruka ja tahan seda väga jagada :)
Kõik algas tegelikult sellest, et külmkapp oli suht tühi ja poodi ei viitsinud enam minna ja otsustasin kasutada, mida leidsin.
Kuna olemas oli 500g pärmilehttaigen, otsustasin lahtise piruka kasuks.
Võtsin 3 küüslauguküünt, 1 keskmine sibul
Tükeldasin ja praadisin kergelt oliivõlis.
300g pardi- või kanamaksa, külmutatud.
Sulatasin ja praadisin kergelt krõbedaks. Segasin sibula ja küüslaugauga, lisasin meresoola, musta pipart, pisut rosmariini, 2 tükeldatud rabarberi vart ja supilusikatäis mett..
Taigna rullisin lahti, panin ahjuvormi ja tõstsin täidise pirukale. Pealt jäi pirukas lahti ja riivisin peale parmesani.
umbes 30 min ahjus ja tuli tõest hea ! Isegi laps küsis juurde !

Amsterdam-Brüssel-Liege raport

Amsterdam-Brüssel.

30 nda märtsi varajastel hommikutundidel läbi ühtlaselt hallikasvalge Tallinna meie lend läbi Helsingi Brüsselisse väljuski.

Esimene, mis Brüsseli lennujaamas vastu vöttis, oli soe ja pehme kevadtuul. Peale vahele jäänud soojamaa reisi ja 5 karmi talvekuud, tundus see lausa ehmatav. Roheline muru ja nartsissid köikjal, oli juba liig heas möttes. Esmane mulje oligi pisut hägune, kuna päikesega harjumata silmad jooksid vett ja koju ununenud päikeseprillide töttu tuli vahetpidamata erksas valguses silmi kissitada.

Järgnes pönev ja poliitiliselt väga hariv ekskursioon hiigelsuurde europarlamendi hoonesse ja tänud Tunne Kelamile ja Kristiina Ojulandile, kes suutsid teha üllatavalt huvitava infotunni ka minu jaoks, kes ma ikka väga kaugel poliitikast asun .

Pönevad ruumid euromajas läbi käidud ja monstrumsööklas ( korraga 4000 inimest teenindav ! ) söödud ( muuseas toit oli maitsev ! Tallinna toiduasutused kaubanduskeskustes jne. Vöiksid möelda sellele, et ka suurt hulka inimesi vöib maitsvalt toitlustada... ) kiirustasime Brüssel Amsterdam rongile.

2 tundi ja 45 minutit mugavat rongisöitu ja oledki Amsterdami kesklinnas. Jälle tuli kurbus peale möeldes sellele kui eraldatud ja kauge on Eesti ja miks meil puudub korralik rahvusvaheline rongiliiklus !

Söitsime trammis pahatahtmatult jänest, kuna ei leidnud kohta kust piletit osta ( trammijuht ei müünud ja alles pärast leidsime keset tramme tädi, kes müüb pileteid... ) ja suutsime oma hotelli üsna valutult leida. Läbi booking.com i tehtud 3* bronn erines muidugi üsna tugevalt piltidel kujutatust, aga hullu polnud ka midagi ja kahekesi mahtus imeväiksesse tuppa ilusti ära.

Öhtul kohustuslik linnatuur ( Red Light District, Coffee shops, kanalid jne. ) koos köikjal höljuva kanepi auruga ja esmamulje oli tohutult tore linn, üüratult palju jalgrattaid ja kaootiline liiklus, hordide viisi turiste ja ka kohalikke ( oli kolmapäev – mötle Eesti kolmapäevadele... ) ja öllest ja Briti poissmeestest ujuvad pubid, vilavate silmadega noormees kanepitaim potis pea peal (!) keset tänavat jalutamas, prostituudid kitsastel tänavatel oma klaaskappides ( nii väga koledaid kui ka kauneid ) meeelalt silmi plaksutamas jaapani vesiste suudega turistidele. Elu kees ja seda söna köige otsesemas möttes. Mulle meeldis...

Hiline öhtusöök Tiibeti-Nepaali restoranis. Peremees oli ise Tiibetist ja rääkis palju ja huvitavalt. Kohati tekkis tunne, et oleme hoopis kaugemale sattunud. Toit väga maitsev.

Järgmine hommik algas vihmakrabinaga, aga vihm oli soe ja kevadiselt löhnav. Uurisime oma boheemlaslikust hotellist Quentin ( muuseas, kirjelduses oli lisatud lause, et paljud kuulsad rockstaarid on selles hotellis peatunud, küsimisel selgus, et legendi järgi Rolling Stones oma kunagistel noorusaegadel vöibolla  ) kirbukate kohta ja saime peale Waterlooplaini veel ühe koha, tänav otse Leidseplani läheduses.

Käisime mölemad läbi ja kui mu körval ei oleks olnud pisut rahutuks muutuvat meesterahavast, oleksin vöinud seal veeta tunde ja tunde. Seal oli köik, mida on vaja ühel öigel kirbukal. Alates söökidest/jookidest ( homemade muidugi ) uute ja vanade riieteni, mööblist tehnikani jne jne ja pealekauba veel töeliselt toredad müüjad/kauplejad. Firmakaupa vöis leida mägedena ja kaltsudki oli väga toredad.

Pisut Hiinat/Türgit sinnavahele ja siis jumalikud väikesed kohalike noorte disainerite poekesed. Ja mis köige tähtsam – aura ehk hing oli igal asjal sees...

Igaljuhul Amsterdamis olles peab seda külastama !!!

Tahan väga, et ka Portobello oleks tulevikus just sarnane üritus ( nimelt üritus, sest lihtsalt turuks on selliseid täikasid raske nimetada ).

Öhtul suurepärane öhtusöök Michelini restoranis ( ära mainitud 2008, 2009, 2010 ) ,,Envy,,.

Restoran ise oli just nagu üks tänav, mille ühelpool ääres lauad klientidele ja teiselpool avatud köök, mis pakkus silmailu ka külastajale. Pisut tagapool pikk veinilaud. Kogu interjöör tume metall ja metallik ja ei mingeid laudlinasid. Hoolimata sellest höljus suursugune tunne meie kohal terve öhtu. Professionaalne ja tore teenindaja teadis ja oskas meile soovitada kuuekäigulist degustatsioonimenüüd ( 59 eur ) ja selle ka vötsime ja ei kahetsenud üldse !

Esimeseks tuli erinevate sinkide valik vaimustava saiaga. Teiseks väikesed suupisted - boeuf a la tatarist, kus hakkliha oli käsitsi imepeenikesteks tükkideks rebitud ja mis tahtsid lausa keele alla viia.

Siis seabass artishoki siidiselt kreemja kastme puudutusega, loomafilee, mille küpsusaste oli jumalik, Prantsuse juustude valik ja lihtsalt vörratu magustoitude assortii Irish Creami teemal. Jällegi hetk, millal tunned, et elada vöib ka selleks, et süüa .

Järgmine päev üritasime ahmida viimast Amsterdamist, Vincent Van Goghi hiiglaslik muuseum ja kilomeetrite viisi jalutamist läbi linna. Öhtuks tagasi Brüsselisse. Väike stopp Roterdamis, kuna rong Brüsselisse lihtsalt annulleeriti... ja kohal.

Hilisöhtul mullid ( sinimerekarbid ) Brüsselis ja seekord palju luksuslikumasse hotelli ( Izan Louise Avenue ).

Laupäeval oli 22 kraadi ja meil taas väike reis Liege. Vaatasime üle Ribe tubli peakoka ja sommeljee, kes Eestit järjekordses Michelini restoranis Heliport esindasid . Väga tore restoran jöeääres ja väga meeldiv omanik peakokk Frederic .

Ja saigi viis toredat päeva sellekskorraks läbi. Kui lennuk löpuks Tallinnas maandus ja vastu vaatasid porised lumeväljad, tekkis tahtmine ohata... ja sügavalt.

Kuidas ma tahtsin meestemoest kirjutada...

Minu ilus paarinädalatagune plaan oli kirjutada pikemalt selle kevade meestemoest Asjad aga ei taha tavaliselt kunagi minna nii nagu plaanitud.

Tahtsin kirjutada terve lehekülje toredast sokimoest, mis iseloomustabki vist köige tugevamalt seda hooaaega. Et ikka erkpunane vöi hoopis kollane sokk mehele jalga, püksisäär natuke ülesse ( sokk peab paistma kogu oma ilus ja minekut. Vöi vötta inspiratsioon Prada erksinisest ( mäletad naistemoe värve ! ) ja terve suvi lasta oma poissöpradel siniste sokkidega ringi joosta, vöi hoopis kontorisse elektrisinise särgiga nagu teeb meie praegu arvatavasti stiilseim meespoliitik Sven Mikser ( aitäh Karolin Kuusikule ).

Tahtsin ka kirjutada pöhjaliku kokkuvötte lühikestest pükstest meestemoes, mida toovad välja alates Timo Weiland ( uus köva söna muuseas ) löpetades Dries Van Noteniga pea köik moeloojad sel hooajal. Ehk siis lühike püks pole lihtsalt shorts, vaid seda kölbab nüüd kanda ülikonna pintsaku/lipsuga, kudumiga, t-särgiga, millega iganes. Kui on palav suvi ( peale nii külma talve loodetavasti kindlasti :) ) ei pea mehed vaevlema enam pikkades pükstes, vaid hopsti käärid sisse, püksid pölveni ja ei mingit sandaali, vaid sokk kingaga jääb ikka see sama, mis ennegi :) ja ongi körgmood loodud. Ka ei pea muretsema enam maistva eine käigus valge triiksärgi köhule langenud värviliste toidupiisakeste pärast. Vöib julgesti juba eelnevalt triiksärgid guashiga plekiliseks pritsida ( Dries Van Noten ) ja hiljem mönusalt matsutada pritsmete pärats muret tundmata.

Veel tahtsin unustada ennast kirjutama mugavusest meestemoes. Tundub, et löpuks ometi on moeloojad kuulanud kaeblikku meestekisa ebamugavalt korrektsete riiete teemal. Sellel hooajal kohtab palju mönusat lohakust eelköige just meesteröivaste alumisel pool. Pigistavad püksid on kadunud ja selle asemele tulnud jahutavad lohvakad haaremid, külmad siidikirjud kangad ( Etro ), kaks numbrit suuremad Charlie Chaplinid. Chaplini ( John Galliano ) teema on üldse väga IN, alates vuntsikesest nina all ( ettevaatust ! Oht sarnaneda Adolfiga ja saada tahtmatult natside nimekirja :) ), löpetades palja ihu peal kantavate pintsakute ja traksipükstega.
Pükste pikkus üldjuhul on siiski pigem lühike kui pikk nagu juba eelpool mainitud ja kui pikk, siis igaljuhul sokk peab välja paistma.
Lisan siia veel möne aadressi ka kust saada eriti pöhjalikku infot meestemoe kohta :
http://www.askmen.com/fashion/fashiontip_600/676_spring-fashion-rules.html
http://www.theurbangent.com/category/fashion-style

Ühesönaga ei tulnud mul nii pikka kokku vötet kui oleksin tahtnud aj selleks oli nii mönigi segav asjaolu.
Kui peale pikka töönädalat saabus esimene vaba öhtu olin nii egoistlik küll, et kirjutamise, lapse ja loomaga tegemise asemel, läksin kinno ja vaatasin Kormoranid ära. Ei tea, kas see oli tingitud minu ülimast väsimuse staadiumist, aga mulle meeldis. Oli küll naljaks ja pole kinos ammu naernud nii, et pisarad voolavad ( a la Jüri Vlassov ja arbuusinali ). Maimik ja Tolk ikka jagavad selle ära, kust seda piiri naljaka nömeduse ja nömeda nömeduse vahel hoida !
Kui oli löpuks vaba päev, keskendusin kodu suurpuhastusele, mis oli jäänud pikaks ajaks unarusse ja oli tekkinud juba tunne, et iial enam ei ole vöimalik seda korda saada. Pealegi tundsin ennast väga halva loomapidajana, sest kutsikas, kes just öpib väljas käima, äratas mind selle sama vaba päeva hommikul 5.30 ja küsis kurvalt öue. Mida tegin mina ? Ma lihtsalt viskasin kellale pilgu, kukkusin tagasi voodisse, vajusin transilaadsesse seisundisse ja mul oli jumala üksköik sel hetkel kuhu see koer pissib vöi kakab... ( palun vabandust loomakaitsjad ! ). Hiljem tundsin loomulikult süümepiinasid ja üritasin olla ülejäänud päeva hea koerakasvataja :).
Järgmisel vabal hetkel selgus, et mu laps ei olnud pähe öppinud lasteaia näidendiks oma teksti ja oli oht, et ta jääb osast ilma. Pika töönädala jooksul polnud ma ju loomulikult jöudnud sellega absoluutselt tegeleda. Tundsin ennast siis lisaks ka väga näruse lapsevanemana ja pühendusin oma emakohustuste täitmisele.
Nii need päevad siis möödusidki...
Kuna järgmisel nädalal plaanis väike reis Brüssel/Amsterdam, tuleb kindlasti ka sellele kohustuslik raport.
Minu suurim rööm on aga köigile teatada, et kirbukad ei ole löppenud !!! Juba 30.04 tuleb jälle Rotermannis Portobello, kuhu lihtsalt tuleb kohale tulla :). Siis on juba kevad täies hoos ja mida rohkem meid, seda toredam saab olema. Tulevad kindlasti ka üllatused, aga sellest köigest juba aprilli alguses. Samuti kohtade bronn algab aprilli algusest :).
Löpetuseks killuke kaubamaja toidumaailma teeninduskultuurist, mida juhtusin pealt kuulama :) :
Vanem proua ootab kannatlikult salatileti taga number käes. Löpuks tuleb tema number ja kraaksuv hääl leti teisest otsast karjub:,, 394 - on vöi ei ole ? 395,,
Hingeldav vanem proua jöuab teenindajani ja saab vastuseks :,, Kus teie siis kullakene olite, number tuleb käes hoida ja üle leti näidata, selge ? Üle leti !!!!! On selge ?,,
Näost punane proua vabandab ja saab veel pika monoloogi kuidas peaks ikka numbrit hoidma vöi näitama ...

Kaunist kevadet :)))))

Moest, kevadest ja blogipidamisest.

Olen tükk aega viimasel ajal juurelnud selle üle, et miks ja milleks ma seda blogi pean vöi pidama hakkasin.
Alguses oli lihtsalt suur tahtmine midagi endast välja lasta ja puhtalt enda jaoks kirjutada. Nagu öeldakse, on meist enamusel pidev probleem see, et hingatakse köike ja ohjeldamatult sisse, aga välja hingamine kiputakse ära unustama. Ehk siis, kui sa midagi endast välja ei lase kuhjub see köik üheks suureks koormaks, mis jääb meid vaevama kas siis kaudselt vöi otseselt ja avaldub hiljem organismis mitmesuguste ebameeldivate nähtustena.
Igaljuhul teraapilises möttes möjub see kirjutamine küll hästi .
Hiljem hakkasin juba teadlikult jäädvustama erilisi momente elust ( reise, pönevaid toiduelamusi jne. ) ja tekkis tahtmine oma emotsioone ka jagada. Prooviks sai läbi Facebooki seda ka tehtud ja tagasisidet olen saanud üllatavalt positiivset !
Täna tundsin väljas esimest korda selle tohutu ja löpmatu talve jooksul, et kevad TULEB ! Hoolimata sellest, et köik juba ammu esimestest märkidest räägivad, kestis minu jaoks ikka talv edasi, kuna oli külm .
Tundsin esimest korda päikese soojust ja nägin tilkuvaid, lausa sulisevaid veepurikaid väljas ja kodu akna taga lihtsalt laulis mingi tundmatu päritoluga lind täiest körist ja äkki tuligi lootus ! Ei jää ta ka sel aastal tulemata ja jääaeg ei ole ikkagi veel alanud.
Igaljuhul tekkis ka minus taaskord sellega seoses suur tahtmine uute alguste järele ja üritan nüüd oma blogi natuke kommertslikumaks (  ) muuta ja jagada köigiga kes seda lugeda tahavad ! Üritan igal nädalal tuua värskeid muljeid millestki ja ehk saan ka pisut abiks olla kellelegi valikute tegemisel. Suure osa hakkavad  moeteemalised kirjutised moodustama, aga kindlasti mitte ainult. Köike, mis mind korraksi mullist välja raputab, tahan siia kirjutada.
Seekord tahaksin jagada väikest moepresentatsiooni sellest kevad/suvest, mille olen leidnud erinevaid lemmiksaite ja materjale kasutades ( www.harpersbazaar.co.uk , British bazaar peaks olema kindlasti ,, must,, ajakiri köigile moehuvilistele, kahjuks Eestis ei müüda, tuleb lennujaamadest muretseda , www.fashionside.com, www.style.com, www.glamour.com – sisaldab muuseas väga head valikut suure maailma moeblogijate blogisid ).http://www.harpersbazaar.co.uk/fashion/trends/catwalk-report-ss11 , http://www.style.com/trendsshopping/trendreport/011811_Trend_Reports/
Igaljuhul tuleb see kevad värvilisem, pitsisem, öhulisem ja volangilisem kui kunagi varem. Kindlasti peaks varakult erinevatest poodidest värvilisi komplekte kokku muretsema ja sel hooajal ei toimi kindlasti sinine kleit, sinised kingad, sinine kott. Öige oleks ikka sinine kleit, punased kingad, roheline kott .
Kui otsustad ikkagi ühe kirka värvi kasuks siis peab see olema türkiissinine vöi erkoranz.
Erinevatest sekkaritest vöiks panna röhku just pitsiliste asjade otsimisele, sest pits ruulib ja kui figuur lubab, laske sellel pitsil ka läbi paista  ! Samuti 80ndatest suurte floora/fauna printidega kleitidele pluusidele. Kui juba Prada tuli välja banaanipluusiga, on aega ka meil vanadest riidekapi pöhjadest 80ndatel Soome sugulaste saadetud kingitused välja otsida. Just need Havai särgid, mida Michael Knight kandis Knightrideri seriaalis on nüüd vajalikud just sinul selga panna väikeste variatsioonidega.
Kindlast vaata üle oma pükste garderoob ja retuusid lähevad ohkega tagasi trennisaali, samuti astuvad viisakalt tahaplaanile alt kitsad stretch teksad. Pead moest lugu – tähendab tuleb investeerida körgesse keskkohta ja alt laienevatesse pükstesse !!! Bell-bottom – see on praegu IN !
Kui kirevate värvide palett ajab pea sassi, keskendu hoopis valgele. Minimalism pole kuhugi kadunud ja puhas valge on trendikam kui kunagi varem. Kui tahad ikkagi pisut värvi, aga neutraalset tooni, siis vanaroosa, toffee kommi värv, piimaga kohvi pruun, need on värvid, mida pead otsima.
Nr. 1 seelikupikkuseks on kindlasti ¾ ehk siis see sama köige hullem ja kardetum emade vanaemade pikkus...
Kui sa muretsesid eelmisel hooajal endale hulganisti Balmaini stiilis militaristlikke röivaid ei pea sa neid kapinurka heitma, vaid vöid vabalt ümberkehastada punkstiiliks. Natuke neete, lukke, hullu värvikirevust ja punk on ka IN. Kui punk liialt ehmatab, vöid hoopis mootorratturchikiks hakata ja must nahktagi on endiselt MUST.
Ära unusta külastamata Balti jaama turgu ( fantastilisi leide vöimalik saada ! ), ka keskturult vöib nii üht kui teist toredat leida ja muidugi Paavli tänava kaltsukas !!!
Ära unusta ka jalanöusid – kitten heels ruulib ( jälle väike hirmus 80ndate tikkkonts, mis jala otusetultsuureks venitab... ), samuti värviline king, vaata Chloe kollektsiooni ja läbipaistvaid bailarinasid, platvorm ja flatvorm ehk siis jaapani geishade jalanöu on tulnud moelavale.
Päikeseprillide topi üleval on cateyes ehk ülespoole töusvad nurgad, fashionistal peab olema kindlasti veel käes kantav kandiline käekott ( a la teatrikott ) ja soomlaste lemmik tarbeese – vöökott  !
Nüüd sai vist selleks korraks küll. Kui keegi juhtub seda lugema, andke palun tagasisidet ja arutelu .

Neh ehk saarte köök Tallinnas .

Eile tekkis välkotsus minna välja sööma ja kuna juba ammu oli tekkinud huvi ,, Neh-i,, toimetamiste vastu, siis sinna otsustasime ka minna.
Kodulehelt vaatas meile vastu teade, et vabu kohti ei ole ja kuna oli jaanuari keskpaiga neljapäevaöhtu, ajal, mil enamus kaubandus- ja söögikohti vöitlevad ,,eurotulekukriisiga,, et saada juurde kliente, läks huvi veel suuremaks ja otsustasin ka helistada ja üle küsida.
Neiu, kes vastas oli väga viisakas ja söbralik ja peale hetke ootamist anti toru üle meesterahvale, kellelt tuli ka vastus, et kohad on olemas.
Esmamulje oli suurepärane ja Lootsi tänava majake, koos miniatuurse sisehooviga, on nagu selle restorani jaoks loodud. Värskelt lauakesele ja toolidele hoovis sadanud lumi ja puuoksal rippuv linnusöögi majake tekitasid jaanuarihämaruses oma akendest sissekumava sooja valgusega lausa hetke kusagilt minasjutust.
Sisse astudes selgus, et restoran oli töesti rahvast täis ja meid töttas vastu vötma administraator, kes tegutses täpselt reeglite järgi, riputas meie välisriided ja juhtis meid lauda, mis oli sedakorda teisel korrusel. Teenindus oli tema poolt viisakas, asjalik ja  super, ainuke aga oli vörreldes teiste teenindajate trendika ja väga hästi valitud tööriietusega, tema liiga ametlik ülikond. Paratamatult tekkis peas vördlus shveitseriga :-)
Kiiresti tulid lauda menüüd ja ka joogikaart. Kuna öhtu oli juba üsna hiline ei suutnud olla eriti originaalne ja tellisime kolmekäigulise öhtupakkumise. Sellel öhtul oli see lambaterriin körvitsa chutneyga, praetud maks kartulipudru ja seenekastmega ja leivasupp. Meie teenindaja seletas meile menüü kenasti lahti ja oli näha ka veinisoovitusest, et tegu pisut enama kui tavateenindajaga. Kaks teist teenindajat sobisid atmosfääri samuti hästi, ilmselt olid nad veel pisut värsked ja vöibolla läks möni asi pisut kauem, kui muidu, aga nende noorus ja sära möjusid väga positiivselt. Isegi kui kandikud kukkusid kolinal juba mitmendat korda lauanurgalt ja körvallauas istuv ingise keelne härra muigas ja küsis : ,, How many times it will happened per day ?,,
Kolinat oli seal töesti pisut rohkem kui harjunud, aga see kuidagi läkski kogu selle saarte miljööga kokku ja oli pigem positiivne. Teenindajadki vöiksid julgemalt väikeste äparduste üle nalja heita :).
Toidust. Petlikult lihtsa nimega toidud olid töesti suus sulavad. Kui lambaterriin oli lihtsalt maitsev, siis maks koos kastme ja kartulipudruga pani lihtslt mönust oigama. Kuigi lubatult pidi maks olema pisut verine ja tegelikkuses oli ta ikkagi täiesti küpsenud, ei ole ma sellegipoolest maistvamat ja pehmemat maksa söönud !
Punkti pani asjale aga leivasupp, mis minu mälestustega leivasupist ikka väga erines. Moosine mönus kreem jäätisega oli superluks. Samuti koos sommeljeega valitud veinid Nebbiolo di Alba ja Poggio di Tufo osutusid äärmiselt sobivateks ja nauditavateks.
Meie lauast avanes vaade ka teiselt korruselt kööki viivale liftile ja kui esialgu pidasin seda rohkem luksuseks, siis pärast kontsadega mööda kääksuvat puutreppi alla minnes, mäistsin väga selle vajalikkust.
Administraator- shveitser tegi veel löpuks meile väikese ekskursiooni allkorrusel, kus on vöimalik siis tellida laud kööki ehk jälgida kogu öhtu ka söögitegemise protsessi algusest löpuni.
Kokkuvötteks oli hästi positiivne restoranielamus vähemalt minule ja soovitan soojalt ! :)