2013 toidu ja muud trendid siin ja sealpool suurt lompi.

Peale aastast vaikelu tekkis nüüd väljakannatamatu tahtmine natuke kirjatööd teha !

Väikest uurimistööd erinevatel kodulehtedel tehes, edastan siin põnevamaid selle kevade trende nii toidu kui muus maailmas.
Bonnapetit.com edastab New Yorgi kevadised kulinaaria märksõnad järgmiselt:
1. Selle kevade kokteil nr.1 ei ole mitte margarita ega midagi muud sellist vaid Paloma - sorts tequilat, värsket greibimahla, jääd ja soodavett. Värskendav lonks ongi valmis !

2. Kokkade silmad on pöördunud munade poole ja mitte ainult tavaliste kanamunade vaid suurem ja maitsvam pardimuna on see, mis näitab uut suunda erinevates restoranides ja snack-baarides, küll posheerituna, keedetuna või hoopis praetuna.

3. Pildista toitu ! See on äge ja see on in ! Kasuta selleks oma IPhone 5, kuhu laetud foto app

 Snapseed ! Jäädvusta oma toiduelamused.

4. Nii kummaline kui see ka pole - restoranide menüüsse on taas oma koha leidnud kanad. Paremates tingimustes kasvatatud ja paremini maitsvad, leidub kana taas grillituna, praetuna, röstituna erinevate lugupeetud restoranide toidusoovitustes.

5. Toit ja film. Toidu ja restoranide filmid, nii dokumentaalid kui mängufilmid on ääretult popid. Kellel veel vaatamata ,,Jiro unistab sushist,, , ,, Soul kitchen,, , või näiteks ,, Kaneel,, , kiirustage seda tegema !

6. Hispaaniapärane ,, Big Mac,, - ,, Chemita,, . Ka kiirtoit võib saada nauditavaks.

7. Veeda aega koos tippkokkadega. Staarkokad on alustanud kogu maailmas erinevate sümpoosiumite korraldamist ( http://southernfoodways.org, Mesamerica Mexico City's või Noma Rene Redzepi korraldatav MAD symposium, http://madfood.co ). Hangi piletid nüüd !

8. Kibedust lisatakse toitudele sellel hooajal mädarõikaga. Meie toidulaual aastakümneid üks ainukesi maitseandjaid on nüüd saanud suure populaarsuse ka mujal maailma köökides. Teisepool maakera tutvustatakse teda kui sinepiliste perekonda kuuluvat wasabilist :).

9. Ameeriklaste uus ,, Anthony Bourdain,, - Eddie Huang. Kirjutab, kokkab, kritiseerib ja jagab Hiina köögi imesid .

10. Tee on uus kohv !

11. Mereandide austajad - kõikide homaaride, krevettide jms kõrva ruulib Dungeness krabi ! 

12. Blondie on uus Brownie ! Blondiet on desserdimaailmas alati peetud Brownie kahvatumaks versiooniks, nüüd on paljude restoranide kokad lisanud menüüsse oma versioonid Blondiest !

13. Lõpuks 5 restorani, mida USAsse sattudes tasuks külastada:

The Ordinary, Charleston, Animal/Ludo Bites Project, Los Angeles, Alder, NYC, Qui, Austin, TX, Grace, Chicago.

Lisaks nüüd juurde ka mõned märksõnad Euroopa poolt, Londonis arvatakse aga sellel hooajal nii:

1. Toit on uus muusika. Kulinaarses maailmas on kindlasti midagi toimumas. Kokad on uued rockstaarid, retsepte hoitakse bestseller lehekülgedel, reality kokandusshowd on vaadatuimad telesaated jne.jne. Koosviibimistel on uueks küsimuseks: ,, Oled sa külastanud seda uut restorani ?,,

2. Lähedus on IN ja rohkem mahub on uus vähem mahub. Trendikates restoranides istutakse üksteisega külgküljekõrval tihedalt koos, luuakse uusi tutvusi ja arutatakse võhivõõrastega uute maitsete üle. Läbi on aeg, kus istuti tühjas ruumis üksi hiigelsuure laua taga. Unustage eestlaslik privaatsus :).

3. Midagi pole teha, koos kiirete aegadega on oluline ka kiire restoran. Lõunatajad tahavad saada oma toidu kätte kiiresti ja professionaalselt. Peale pikka ootamist valitakse lihtsalt koht, kus saab kiiremini...

4. ,, Tänavatoit ,,. Kõikvõimalikud pop-up restoranid, väliprojektid, autolavkad, toidumessid ja turud on ääretult IN. Milleks otsida restorani, kui restoranitoit võib ka restoranist välja tulla.

5. Maitsed ja fusion. Rohkem kui kunagi varem räägitakse maitsetest. Kuulsad restoranid toovad oma menüüdesse killukesi Aasiast, Hiinast, Indiast, aga ka hoopis Türgist, Marokost või Lõuna Ameerikast. Erinevate maitsete oskuslik kokkumiksimine ja tugevad jõulised maitsenaudingud on IN !

6. Ka london pole jäänud Uuele Maailmale alla ja sõber kana kokkade fantaasiarikastes kätetöödes on kõikjal menüüs ! 

7. Ja lisaks veel Nuudlibaarid, tõeline Hispaania köök, põliskoostisained ( nagu sool, pipar jne. ), Uued väliburgerirestod, kus burgerid on kõigeebatraditsioonilisemate täidiste ja saiadega, kuid maitsvamad kui kunagi varem, ,, Doggy style,, - uus hot dog on haute dog ... jne. jne.

Lõpuks veel väike reportaaz Moskvast ja tähtsamad märksõnad Venemaa uutest tuultest toidumaailmas.

Veebilehe http://afisha.mail.ru andmetel on kaks populaarsemat toorainet hetkel mustjuur ja vasikapõsed .

Vene kokad on lõpuks ometi hakanud huvi tundma oma juurte vastu. Hoolimata sellest, et Itaalia ja Jaapani restorane on Moskvas ikka rohkem kui Vene, on huvi eksperimenteerida toidu ja kodumaise toorainega järsult suurenenud.

Veisepõse sült, männikäbi jäätis, veisesaba burger, piimjuur, lillkapsa creme brûlée ja tursamaksa õlist ,, juustukook,, on vaid mõned märksõnad 2013 aasta vene restoraniköögist.

Täiesti uus läbimurre on toimunud tänavatoidus. Mobiilsed kaubikud, mis liiguvad vastaval vajadusele ühest asukohast teise pakuvad parimat vene toitu värsketest kohalikest toorainetest seljankast ja pelmeenidest kohalike burgeriteni. 

Uus suund on uue põlvkonna suurlinna baarid, kus käiakse mitte ennast vaid purju joomas, vaid head seltskonda nautimas, kokteili juurde näputoitu maitsmas ja muidugi proovimas vapustavaid jookide segusid Mendelejevi tabelist, mille retseptid ja segud on kokku pannud, mitte baarmanid vaid kokad !

Lõpetuseks - peadpööritava muuutuse ja tõusu on teinud Kaukaasia köögid. Uus Kaukaasia restoran ei ole mitte plastmassist viinapuude, koitanud diivanitega urgas, vaid esinduslik rahvusköögi restoran, kus tutvustatakse köökide parimaid palu. Populaarsed on omavalmistatud liköörid, hoidised ja ainult sashlõki serveerimisest on asi kaugel. ( http://saperavicafe.com, http://gayanes.ru ).

Head isu ! :)

Tumm õhk Cran Canarial.

Kui ma peale  16-ne tunnist reisimist, (sisse arvestades ka laevareisi, Vantaa lennujaama fuajees ööbimise ja muud ,, mugavused,,) oma Air Finlandi tibatillukeses istmevahes küürütamisest kangeks jäänud kontidega Lõpuks Las Palmase lennujaamast väljusin, oli esimene, mis mind tervitas soe-magus lõunamaine tuuleke. Meie laps nimetas pisut hiljem selle  Atlandi kuuma  õhuvoolu toredasti ,, tummaks õhuks,,. Õhk justkui seisab säriseva päikese all, hoolimata juukseid sasivast tuulehoost.
Veel tunnike ja me olimegi oma ajutises kodus. Hotell oli ,, Miriam,, , Finnmatkade koduleht annab talle 2 * ja me ei osanud eriti midagi oodata. Tulemus oli seda suurepärasem. Tegu siis mäetipus asuva väikese perehotelliga, avara terrassiga, millelt vaade otse linnale ja Atlandi ookeanile, absoluutselt suurepärane 2-e toaline kööginurgaga apartment ja ruumikas moderne vannituba. Lisaks kõigele muule selgus hiljem, et ka hotelli pisike restoran oli täiest suurepärane ja annaks toidu poolest silmad ette nii mõnelegi tegijale kohale.
Puerto Rico, kus me elasime, on imetore väike linnake mägede vahel, ookeani kaldal. Tegelikult olime esimest korda olnud seal kahekesi täpselt 13 aastat tagasi ( meie esimene ühine reis :) ) ja mälestus oli juba siis väga positiivne, aga 13 aastaga on vaataja silmades nii üht koma teist muutunud ja pilt sai seekord palju avaram.
Kuna reis oli läbi Eestist Cran Canariale lende ei ole, oli kaasmaalasi suhteliselt vähe näha. Enamus puhkajaid olid Skandinaaviast, samuti võis paljudes kohapeal asetsevates teenindusasutustes näha Põhjamaalasi usinasti töötamas. Õhkkond oli seetõttu hästi mõnus ja rahulik, puudusid ka lärmakad Briti poissmeeste grupid ja lihtsalt ilma, toidu ja elu nautlemiseks koos perega suurepärane koht.
Nüüd siis toidust, millest ei saa üle ega ümber.
Hetkeks olen käinud 4-l saarel ( Tenerife, Cran Canaria, Fuerteventura, Lanzarote ) ja tundub, et ka toidukultuuris on igal saarel siiski pisut oma iseärasusi ja seda ainult positiivses mõttes.
Ühe nädalase puhkusega ei ole nagu mõtet võtta ette erilisi retki ja nii me peale kohustusliku veepargi pühendasime end ainult päikesele, veele ja maistele kõhunaudingutele.
Esimesel õhtul võtsime hotelli kohvikukeses osa ühisest Barbeque õhtust. Pisut oli hirm, et see osutub tavaliseks turistilõksuks, kuid meeldiv oli kogeda tõeliselt mõnusat, kodust  ja Kanaarilikku grilliõhtut. suures kiviahjus särisemas kana, siga ( nii ribina kui karbonaadina ), imemaitsvad ürdised vorstikesed...Loomulikult ei saa üle ega ümber Kanaaride kartulist, mida pakutakse kõikjal ja, mis on tõesti maitsev. Elu parim mojo kaste kartuli juurde tuli just sealt samast hotellist. Värskelt blenderis purustatud paprikad ürtide ja oliivõliga ... Suurepärane. Ja veel mahlakad, magusad sibularõngad, tomat, mida sööd nagu õuna., mis veel õnneks vaja.
Järgmisel päeval, peale väsitavat veeparki, olles jõudnud õndsalt tagasi hotelli kõrgustesse, istutasime loomulikult oma torudes hellaks sõidetud tagumikud jälle ,, kodurestorani,, ja otsustasime valida paremaid palasid menüüst. Ja me ei pidanud jälle pettuma. Aurav saiakorv koos küüslauku ja oliivõlisse uputatud krevettidega jõudis kohale üheaegselt. Maitses vapustavalt mõnusalt õline ja küüslaugune ja olekski võinu jääda nautima. Friteeritud kalmaarid osutusid hiigelkuhjaks koos värske salati ja hetk tagasi frititud kartulitega... ja muidugi mojo, kartulid ja ... Sangria !
Minu lapski näitas üles uskumatut söögiisu :).
Üldiselt tasub võimaluse korral otsida ikkagi selliseid söögikohti, kus keegi sind tänaval kinni ei raba ega restorani poole vedama hakka. Kohad, kus keegi sind sisse ei viibanud osutusid parimateks valikuteks. Ühe korra langesime ka ohvriteks, kuna abikaasal hakkas kahju noorest kenast tüdrukust, kes pisut nukralt inimesi oma restorani kutsus. Toit oli ok, aga mitte midagi enamat.
Päeval rannas lösutades toitusime põhiliselt kohalikust hamburgerist, mis oli vapustav. Värske mahlane steik uppumas tomatite-sibulate vahele ja kiirtoidu nimetus paranes oluliselt minu silmis.
Ühel toredal päeval peale merereisi maalilisse Mogani külasse lõunatasime ka väikeses sadamarestoranis, kus sõin raudselt elu parimat kaheksajalga.
Eelroana välja kuulutatud kaheksajalg maksis 6.95 ja taldrikul lebaski hiigelsuur kaheksajalg ümbritsetud peterselli-küüslaugu kastmes lebavatest väikestest kartulitest. Oivaline :)))
Viimaseks õhtuks panime kohad kinni Don Quijote nimelisse restorani, kuhu oli võimalik saada lauda alles kahe päevase ette broneerimisega. Internetist pisut uurides, selgus, et tegu üle 20-ne aasta vana pererestoraniga, kus siis lisaks teenindajatele toimetavad ka hispaanlasest pereisa, hollandlannast abikaasa ja purjetajast tütrega.
Elamus oli seda väärt.
Kohe kui jõudsime lauda, tulid soojad kohapeal valmistatud kuklid ollivipate` ja võiga. Vein oli täpselt õige temperatuuriga ja maitses peale põletavat rannapäeva imehea. Lapse tellitud veiseliha carpaccio oli oivaline suur taldrik ja väga mõnusa maitse lisas peale puistatud kreeka pähkel. Sama võis öelda ka tuunikala carpaccio kohta. Asparaagus võis olid suurepärase pisut grillise maitsega ja sulas suus.
Pearoad olid samuti ülimaitsvad. Poja võetud neli erinevat kala olid mahlased ja kadusid taldrikult võluväel. Kindlasti soovitan proovida lõhe tar-tari, mis oli pisut teistsugune, kui oleme harjunud, aga väga huvitava maitsega ja avokaado andis põneva koosluse. Peale tõeline kreem kataloonia ja  lihtsalt uskumatu, kuidas aeg läheb nii kiirelt, et oligi Cran Canaria tummast õhust saanud Air Finlandi konditsioneeritud õhk.
Paradiisist tagasi maapeale raputas Tallink oma kuivade väsinud friikartulite ja Tex-Mex hamburgeriga, mille nimetus oleks võinud vabalt olla ka mõtetu hamburger...

Rännakud. peatükk nr.1. Austria.

Juba mitu nädalat enne viimast tööpäeva oli mulle selge, et kōigepealt tuleb sōita ära.

Mul on vedanud sōpradega ja kusjuures tōelistega, mitmel pool Eestist kaugemal. Peale lühikest ostustamisaega, tegin loomulikult valiku Viini kasuks.September on teatavasti viinamarjade korjamise kuu ja ühtlasi ka veini tegemise kuu ja see, mis toimub sel ajal Austria veinipiirkondades ei jätagi palju valikuid ühele suht vōhikust veinisōbrale.

Viin vastas ootustele ja oli just täpselt nii soe ja päikesepaisteline nagu vaja .



Sturmi baar Badeni lähistel



Cafe Jelineki suurepärane ahi

Nachmarketi algus

Teel oma peatuspaika, umbes 20 km Viinist asuvasse kuurortlinnakesse Badenisse, sai tehtud ka esimene Sturmi  ( loe šturm ) peatus. Sturm on siis analoogiks prantsuse Beaujolaisele ehk värske viinamarja vein, mis on veel kergelt gaseeritud ja maitseb nagu limonaad, kangus täpselt määramata ja võib mõjuda võhikule nagu mesimagus ja salakaval saaremaa õlu :). Samuti räägivad kohalikud sturmi ajast kui puhastusperioodist ehk omab ta ka seedimist kiirendavat toimet ehk siis sturmi juues oleks kasulik vältida ebamugavaid olukordi tualeti kaugetesse kohtadesse.

Teisel päeval võtsime ette varasügisese ( pigem küll hilissuvise )päikesest särava Viini ja sedakorda kõige vanemate kohvikute avastamise.

Viini ja temaga piirnevate väikelinnade ühendus on suurepärane. Hüppad rongi, 15 min. sõitu, metroosse ja oledki kesklinnas. Pisut aeglasem variant on trammiga, samuti keskusest keskusesse ja aega läheb täpselt 1h.

Sedakorda tulime pisut varem metroost maha kui tavaliselt ja esialgu uitasime niisama ringi, lootes pisutki tuttavamat sihtpunkti näha. Täpselt hetkeks, kui joogijanu hakkas vaevama, ilmus otse kui maa-alt välja Cafe Jelinek. Esmapilgul tavaline tänavakohvik, kuid sisenemisel tunned iga rakukesega koha ajalugu. Sisekujundus on säilitatud peaaegu autentsena ( kaasaarvatud ahi (!), vaata fotot ) ja selle asemel, et mõjuda vanakraami poena, tekib hetkega tunne ülemöödunud sajandi lõpust ja tundub, et uuesti väljudes ei tohiks mitte autod mööda sõita vaid kaarik väärikate hobustega. Olgu öeldud, et kesklinnas tegelikult kaarikutest puudust pole ja iga vähegi tähtsama kultuuriväärtuse ees võib neid piisavalt kundesid ootamas leida.

Ühe päevaga käisime läbi kõik neli tähtsamat kohvikut, igaühel neist ajalugu kõvasti üle sajandi selja taga ja igüks täpselt sama mõnus, hubane ja populaarne kui oma avamisaegadel. Suurepärane elamus, mille finaaliks oli loomulikult klassika ehk Sacher´i kohvik samanimelisest hotellist ja klaasike jääkülma vahuveini koos turismimagneti suussulava vahukoorese šokolaadikoogiga.

Rääkides veel turismist, siis Sacheri kohvik asub täpselt keskuses ja on maast laeni hommikust õhtuni maetud turistide ( eriti jaapani omade :) )hordidesse, samas ei ole kaotanud see kõige klassikalisem ,,turistico,, oma väärtust ei teeninduse ega toidu/joogi poole pealt ja muidugi kõige tähtsam – hind on absoluutselt taskukohane. Meie kohalikel toitlustusasutustel võiks ometi ükskord midagi olla kõrvataha panna...Eriti kui mõelda sellele, et Eestis polegi praktiliselt enam ühtegi ajalooga kohta järel. Hetkel meenub vaid Gloria ja Narva kohvik. Oma suures uuenemistuhinas oleme sootuks unustanud vana ja hea väärtuse. Huvitav, miks ei ole ühelgi ärimehel tulunud pähe taastada vana klassikat, uue pealeehitamise asemel ?

Järgmisel päeval oli ilm juba tõeliselt kuum ja t-särk lühikeste pükstega olid täpselt talutavaks riietuseks. Sedakorda oli plaanis pealelõunane jalgrattamatk 5-e km kaugusel asuvasse veinilinnakesse Gumpoldskirchenisse (http://www.tourist-net.co.at/gump1e.htm ).

Gumpoldskirchenisse

Delicious Vietnam

Mäed, mis eemalt vaadates tundusid mõnusad vaikesed rohelised müksud, osutusid ratta seljas vaevalisteks hiidudeks. Keskkond oli muidugi jumalik, pealelõunane päike, rohelised viinamarjavälud, hiiglaslikud lillakad üleküpsenud marjakobarad, mis maitsesid nagu suussulav mesi. ( muuseas, ma ei mõista, miks müüakse igal nurgal neid viinamarju ca 2 euri kilo, kui võid neid noppida igast jumala nurgakesest ja teeäärest :).. ) ja väikesed tornidega külakesed.

Kui lõpuks hing rinnus kinni linnakesse jõudsime, oli kompensatsiooniks meile selle eest täiuslik Austri ilu... Väikesed ritta laotud nukumajakesed, üks pikk tänav ääristatud kohalike vinoteek-kõrtside heurigenidega ( loe hoirigen ), kaunis raekoda ja saksa-austria kultuurile omane piinlik puhtus.

Otsisime esimese ettejuhtuva heurigeni ja astusime hoovi. Justnimelt hoovis või lehtlas asub enamus laudadest ja sinna koguneb igal õhtul mõnusalt jõmisev kohalik seltskond. Pererahvas ise elab tavaliselt samas hoones ja töösse on rakendatud tavaliselt kõik alates päris väiksetest kuni vanavanemateni välja.

Selles toredas kohas leidis aset ka lõbus vahejuhtum, mille üle ilmselt pererahvas veel tükk aega muigab.

Eelmisel õhtul sõpradega vesteldes üritasin uurida välja, mis on siis tõeline kohalik rahvusroog ja pika mõtlemise peale räägiti mulle loomaajust ja maost, mis on erilisel viisil valmistatud ja mida tavliselt ükski normaalne inimene ei söö. Ekstreem, nagu ma olen, tundus mulle see kohutavalt põnev ja kuna mulle tegelikult suproduktid kohutavalt maitsevad, otsustasin kindlasti seda proovida.

Nii ma siis olin ka veendunud, et selles väikeses kohakeses sellist toitu ka kindlasti on võimalik saada. Tuletasin meelde oma parimad saksa keele oskused ja küsisingi ettekandjalt aju ja magu...

Teenindaja vaatas mind pikalt ja mõtlikult ja kuna ma oma palvet kordasin, üritas ta mulle võimalikult leebelt selgitada, et sellised asjad lähevad neil koerale ( tervisest läikiv retriiver vonksutas rõõmsalt saba ) ja nad ei paku inimestele midagi sellist. Kõrvalt lauast oli jäänud meid kuulama vanem proua, kes kaastundlikult teenindajale midagi seletama hakkas. Siis tegi ta mulle märkide ja püüdlikult aeglase saksa keelega selgeks, et ma võtaksin hoopis mingi teise toidu, kui tahan midagi erilist. Rõhutas veel, et väga maitsev. Kurvalt nõustusin ja sain oma aju asemel hoopis emmentalist aurava roa, mis meenutas pisut juustuga ülevalatud pastat ja mis oli iseenesest väga maitsev, aga nii rammus, et ma mõttes oigasin.

Õnneks aitas kohalik Grüner Veltliner natuke seda alla loputada.

Tagasiminek oli vaevaline, kui ma enda emmentalist üleujutatud keha kuidagi ratta otsa sain vinnatud, siis mäest üles väntamine oli tõeline surm.

Õnneks oli teiselpool mäge sturmi putka ja pikk rivi autosid teeääres ( huvitav, et kõik tulevad autodega sturmi jooma.. ) ja peale erakordselt maitsvat kääritatud viinamarjalimpsi, läks tee juba tunduvalt kergemini. Nii me siis koju vänderdasime, väikeste joogipeatustega viinamarjapõldude vahel ja koos meiega läbis sama trajektoori ka vägagi profiratturite meeskond..

Järgmisel päeval jälle Viinis ja sedakorda hulkusime ja avastasime Nachmarketit ( loe naššmarket ).

Imetore turg peaaegu linna keskel, meetrite viisi kioskeid ja söögikohti, esindatud vist kõik maad ja köögid. Absoluutselt suurepärane valik maitseaineid, taimi, juurvilju, puuvilju, austribaarid ja kalaletid, kus tundmatud mereelukad olid laotud hunnikutesse jääkuubikutele. Lihtsalt vaimustav koht, kus võiks aega veeta pool päeva vabalt.

Igatahes otsustasime einestada Vietnami restoranis ja toit oli samuti lihtsalt suurepärane. 20ne euro eest vapustav lõuna kahele koos veiniga. Part oli jumalik ja siidjalt õrnasse riisipaberisse keeratud kevadrullid otse sulasid suus.

Viimane õhtu taas kohalikus heuigenis, seekord siis sellises väikelinnas nagu Sooss.

Eelroaks suur lõikelaud kohalike leivakatete/pasteetidega ja korv värskelt küpsetatud lõhnavate erinevate leibadega. Pearoaks kohalik verivorst krõbeda koorikuga ja imemaitsva täidisega, kausike hapukapsaga, kohalik kartulisalat sibula, õli ja äädikaga. Ja viener schnitzel – krõbedaks praetud värske lõhnav šnitsel, mis serveeritakse sidrunitükikesega. Kõrvale muidugi kohalik vein. Lõpetuseks võin vaid öelda, et see ,, viimne õhtusöömaaeg,, läks maksma seitsmele inimesele oimetuks süües kokku 60-ne euro ringis...

Kahjuks tekib jälle tunne, et meie kodumaal on midagi ikka valesti.. :)

Kokkuvõtteks – september on suurepärane kuu just Austriasse ( ka teistesse veinipiirkondadesse ) reisimiseks ja igakord on võimalik jälle midagi avastada. Kui juba rännata, siis täiega !

Vahepeal kokandusest ehk minu pardimaksa ahjupirukas.

Illustratsioon :)

Suutsin valmis meisterdada imelihtsalt ja peaaegu ei millestki maitsva piruka ja tahan seda väga jagada :)
Kõik algas tegelikult sellest, et külmkapp oli suht tühi ja poodi ei viitsinud enam minna ja otsustasin kasutada, mida leidsin.
Kuna olemas oli 500g pärmilehttaigen, otsustasin lahtise piruka kasuks.
Võtsin 3 küüslauguküünt, 1 keskmine sibul
Tükeldasin ja praadisin kergelt oliivõlis.
300g pardi- või kanamaksa, külmutatud.
Sulatasin ja praadisin kergelt krõbedaks. Segasin sibula ja küüslaugauga, lisasin meresoola, musta pipart, pisut rosmariini, 2 tükeldatud rabarberi vart ja supilusikatäis mett..
Taigna rullisin lahti, panin ahjuvormi ja tõstsin täidise pirukale. Pealt jäi pirukas lahti ja riivisin peale parmesani.
umbes 30 min ahjus ja tuli tõest hea ! Isegi laps küsis juurde !

Amsterdam-Brüssel-Liege raport

Amsterdam-Brüssel.

30 nda märtsi varajastel hommikutundidel läbi ühtlaselt hallikasvalge Tallinna meie lend läbi Helsingi Brüsselisse väljuski.

Esimene, mis Brüsseli lennujaamas vastu vöttis, oli soe ja pehme kevadtuul. Peale vahele jäänud soojamaa reisi ja 5 karmi talvekuud, tundus see lausa ehmatav. Roheline muru ja nartsissid köikjal, oli juba liig heas möttes. Esmane mulje oligi pisut hägune, kuna päikesega harjumata silmad jooksid vett ja koju ununenud päikeseprillide töttu tuli vahetpidamata erksas valguses silmi kissitada.

Järgnes pönev ja poliitiliselt väga hariv ekskursioon hiigelsuurde europarlamendi hoonesse ja tänud Tunne Kelamile ja Kristiina Ojulandile, kes suutsid teha üllatavalt huvitava infotunni ka minu jaoks, kes ma ikka väga kaugel poliitikast asun .

Pönevad ruumid euromajas läbi käidud ja monstrumsööklas ( korraga 4000 inimest teenindav ! ) söödud ( muuseas toit oli maitsev ! Tallinna toiduasutused kaubanduskeskustes jne. Vöiksid möelda sellele, et ka suurt hulka inimesi vöib maitsvalt toitlustada... ) kiirustasime Brüssel Amsterdam rongile.

2 tundi ja 45 minutit mugavat rongisöitu ja oledki Amsterdami kesklinnas. Jälle tuli kurbus peale möeldes sellele kui eraldatud ja kauge on Eesti ja miks meil puudub korralik rahvusvaheline rongiliiklus !

Söitsime trammis pahatahtmatult jänest, kuna ei leidnud kohta kust piletit osta ( trammijuht ei müünud ja alles pärast leidsime keset tramme tädi, kes müüb pileteid... ) ja suutsime oma hotelli üsna valutult leida. Läbi booking.com i tehtud 3* bronn erines muidugi üsna tugevalt piltidel kujutatust, aga hullu polnud ka midagi ja kahekesi mahtus imeväiksesse tuppa ilusti ära.

Öhtul kohustuslik linnatuur ( Red Light District, Coffee shops, kanalid jne. ) koos köikjal höljuva kanepi auruga ja esmamulje oli tohutult tore linn, üüratult palju jalgrattaid ja kaootiline liiklus, hordide viisi turiste ja ka kohalikke ( oli kolmapäev – mötle Eesti kolmapäevadele... ) ja öllest ja Briti poissmeestest ujuvad pubid, vilavate silmadega noormees kanepitaim potis pea peal (!) keset tänavat jalutamas, prostituudid kitsastel tänavatel oma klaaskappides ( nii väga koledaid kui ka kauneid ) meeelalt silmi plaksutamas jaapani vesiste suudega turistidele. Elu kees ja seda söna köige otsesemas möttes. Mulle meeldis...

Hiline öhtusöök Tiibeti-Nepaali restoranis. Peremees oli ise Tiibetist ja rääkis palju ja huvitavalt. Kohati tekkis tunne, et oleme hoopis kaugemale sattunud. Toit väga maitsev.

Järgmine hommik algas vihmakrabinaga, aga vihm oli soe ja kevadiselt löhnav. Uurisime oma boheemlaslikust hotellist Quentin ( muuseas, kirjelduses oli lisatud lause, et paljud kuulsad rockstaarid on selles hotellis peatunud, küsimisel selgus, et legendi järgi Rolling Stones oma kunagistel noorusaegadel vöibolla  ) kirbukate kohta ja saime peale Waterlooplaini veel ühe koha, tänav otse Leidseplani läheduses.

Käisime mölemad läbi ja kui mu körval ei oleks olnud pisut rahutuks muutuvat meesterahavast, oleksin vöinud seal veeta tunde ja tunde. Seal oli köik, mida on vaja ühel öigel kirbukal. Alates söökidest/jookidest ( homemade muidugi ) uute ja vanade riieteni, mööblist tehnikani jne jne ja pealekauba veel töeliselt toredad müüjad/kauplejad. Firmakaupa vöis leida mägedena ja kaltsudki oli väga toredad.

Pisut Hiinat/Türgit sinnavahele ja siis jumalikud väikesed kohalike noorte disainerite poekesed. Ja mis köige tähtsam – aura ehk hing oli igal asjal sees...

Igaljuhul Amsterdamis olles peab seda külastama !!!

Tahan väga, et ka Portobello oleks tulevikus just sarnane üritus ( nimelt üritus, sest lihtsalt turuks on selliseid täikasid raske nimetada ).

Öhtul suurepärane öhtusöök Michelini restoranis ( ära mainitud 2008, 2009, 2010 ) ,,Envy,,.

Restoran ise oli just nagu üks tänav, mille ühelpool ääres lauad klientidele ja teiselpool avatud köök, mis pakkus silmailu ka külastajale. Pisut tagapool pikk veinilaud. Kogu interjöör tume metall ja metallik ja ei mingeid laudlinasid. Hoolimata sellest höljus suursugune tunne meie kohal terve öhtu. Professionaalne ja tore teenindaja teadis ja oskas meile soovitada kuuekäigulist degustatsioonimenüüd ( 59 eur ) ja selle ka vötsime ja ei kahetsenud üldse !

Esimeseks tuli erinevate sinkide valik vaimustava saiaga. Teiseks väikesed suupisted - boeuf a la tatarist, kus hakkliha oli käsitsi imepeenikesteks tükkideks rebitud ja mis tahtsid lausa keele alla viia.

Siis seabass artishoki siidiselt kreemja kastme puudutusega, loomafilee, mille küpsusaste oli jumalik, Prantsuse juustude valik ja lihtsalt vörratu magustoitude assortii Irish Creami teemal. Jällegi hetk, millal tunned, et elada vöib ka selleks, et süüa .

Järgmine päev üritasime ahmida viimast Amsterdamist, Vincent Van Goghi hiiglaslik muuseum ja kilomeetrite viisi jalutamist läbi linna. Öhtuks tagasi Brüsselisse. Väike stopp Roterdamis, kuna rong Brüsselisse lihtsalt annulleeriti... ja kohal.

Hilisöhtul mullid ( sinimerekarbid ) Brüsselis ja seekord palju luksuslikumasse hotelli ( Izan Louise Avenue ).

Laupäeval oli 22 kraadi ja meil taas väike reis Liege. Vaatasime üle Ribe tubli peakoka ja sommeljee, kes Eestit järjekordses Michelini restoranis Heliport esindasid . Väga tore restoran jöeääres ja väga meeldiv omanik peakokk Frederic .

Ja saigi viis toredat päeva sellekskorraks läbi. Kui lennuk löpuks Tallinnas maandus ja vastu vaatasid porised lumeväljad, tekkis tahtmine ohata... ja sügavalt.