Eile tekkis välkotsus minna välja sööma ja kuna juba ammu oli tekkinud huvi ,, Neh-i,, toimetamiste vastu, siis sinna otsustasime ka minna.Kodulehelt vaatas meile vastu teade, et vabu kohti ei ole ja kuna oli jaanuari keskpaiga neljapäevaöhtu, ajal, mil enamus kaubandus- ja söögikohti vöitlevad ,,eurotulekukriisiga,, et saada juurde kliente, läks huvi veel suuremaks ja otsustasin ka helistada ja üle küsida.
Neiu, kes vastas oli väga viisakas ja söbralik ja peale hetke ootamist anti toru üle meesterahvale, kellelt tuli ka vastus, et kohad on olemas.
Esmamulje oli suurepärane ja Lootsi tänava majake, koos miniatuurse sisehooviga, on nagu selle restorani jaoks loodud. Värskelt lauakesele ja toolidele hoovis sadanud lumi ja puuoksal rippuv linnusöögi majake tekitasid jaanuarihämaruses oma akendest sissekumava sooja valgusega lausa hetke kusagilt minasjutust.
Sisse astudes selgus, et restoran oli töesti rahvast täis ja meid töttas vastu vötma administraator, kes tegutses täpselt reeglite järgi, riputas meie välisriided ja juhtis meid lauda, mis oli sedakorda teisel korrusel. Teenindus oli tema poolt viisakas, asjalik ja super, ainuke aga oli vörreldes teiste teenindajate trendika ja väga hästi valitud tööriietusega, tema liiga ametlik ülikond. Paratamatult tekkis peas vördlus shveitseriga :-)
Kiiresti tulid lauda menüüd ja ka joogikaart. Kuna öhtu oli juba üsna hiline ei suutnud olla eriti originaalne ja tellisime kolmekäigulise öhtupakkumise. Sellel öhtul oli see lambaterriin körvitsa chutneyga, praetud maks kartulipudru ja seenekastmega ja leivasupp. Meie teenindaja seletas meile menüü kenasti lahti ja oli näha ka veinisoovitusest, et tegu pisut enama kui tavateenindajaga. Kaks teist teenindajat sobisid atmosfääri samuti hästi, ilmselt olid nad veel pisut värsked ja vöibolla läks möni asi pisut kauem, kui muidu, aga nende noorus ja sära möjusid väga positiivselt. Isegi kui kandikud kukkusid kolinal juba mitmendat korda lauanurgalt ja körvallauas istuv ingise keelne härra muigas ja küsis : ,, How many times it will happened per day ?,,
Kolinat oli seal töesti pisut rohkem kui harjunud, aga see kuidagi läkski kogu selle saarte miljööga kokku ja oli pigem positiivne. Teenindajadki vöiksid julgemalt väikeste äparduste üle nalja heita :).
Toidust. Petlikult lihtsa nimega toidud olid töesti suus sulavad. Kui lambaterriin oli lihtsalt maitsev, siis maks koos kastme ja kartulipudruga pani lihtslt mönust oigama. Kuigi lubatult pidi maks olema pisut verine ja tegelikkuses oli ta ikkagi täiesti küpsenud, ei ole ma sellegipoolest maistvamat ja pehmemat maksa söönud !
Punkti pani asjale aga leivasupp, mis minu mälestustega leivasupist ikka väga erines. Moosine mönus kreem jäätisega oli superluks. Samuti koos sommeljeega valitud veinid Nebbiolo di Alba ja Poggio di Tufo osutusid äärmiselt sobivateks ja nauditavateks.
Meie lauast avanes vaade ka teiselt korruselt kööki viivale liftile ja kui esialgu pidasin seda rohkem luksuseks, siis pärast kontsadega mööda kääksuvat puutreppi alla minnes, mäistsin väga selle vajalikkust.
Administraator- shveitser tegi veel löpuks meile väikese ekskursiooni allkorrusel, kus on vöimalik siis tellida laud kööki ehk jälgida kogu öhtu ka söögitegemise protsessi algusest löpuni.
Kokkuvötteks oli hästi positiivne restoranielamus vähemalt minule ja soovitan soojalt ! :)
