Veel tunnike ja me olimegi oma ajutises kodus. Hotell oli ,, Miriam,, , Finnmatkade koduleht annab talle 2 * ja me ei osanud eriti midagi oodata. Tulemus oli seda suurepärasem. Tegu siis mäetipus asuva väikese perehotelliga, avara terrassiga, millelt vaade otse linnale ja Atlandi ookeanile, absoluutselt suurepärane 2-e toaline kööginurgaga apartment ja ruumikas moderne vannituba. Lisaks kõigele muule selgus hiljem, et ka hotelli pisike restoran oli täiest suurepärane ja annaks toidu poolest silmad ette nii mõnelegi tegijale kohale.
Puerto Rico, kus me elasime, on imetore väike linnake mägede vahel, ookeani kaldal. Tegelikult olime esimest korda olnud seal kahekesi täpselt 13 aastat tagasi ( meie esimene ühine reis :) ) ja mälestus oli juba siis väga positiivne, aga 13 aastaga on vaataja silmades nii üht koma teist muutunud ja pilt sai seekord palju avaram.
Kuna reis oli läbi Eestist Cran Canariale lende ei ole, oli kaasmaalasi suhteliselt vähe näha. Enamus puhkajaid olid Skandinaaviast, samuti võis paljudes kohapeal asetsevates teenindusasutustes näha Põhjamaalasi usinasti töötamas. Õhkkond oli seetõttu hästi mõnus ja rahulik, puudusid ka lärmakad Briti poissmeeste grupid ja lihtsalt ilma, toidu ja elu nautlemiseks koos perega suurepärane koht.
Nüüd siis toidust, millest ei saa üle ega ümber.
Hetkeks olen käinud 4-l saarel ( Tenerife, Cran Canaria, Fuerteventura, Lanzarote ) ja tundub, et ka toidukultuuris on igal saarel siiski pisut oma iseärasusi ja seda ainult positiivses mõttes.
Ühe nädalase puhkusega ei ole nagu mõtet võtta ette erilisi retki ja nii me peale kohustusliku veepargi pühendasime end ainult päikesele, veele ja maistele kõhunaudingutele.
Esimesel õhtul võtsime hotelli kohvikukeses osa ühisest Barbeque õhtust. Pisut oli hirm, et see osutub tavaliseks turistilõksuks, kuid meeldiv oli kogeda tõeliselt mõnusat, kodust ja Kanaarilikku grilliõhtut. suures kiviahjus särisemas kana, siga ( nii ribina kui karbonaadina ), imemaitsvad ürdised vorstikesed...Loomulikult ei saa üle ega ümber Kanaaride kartulist, mida pakutakse kõikjal ja, mis on tõesti maitsev. Elu parim mojo kaste kartuli juurde tuli just sealt samast hotellist. Värskelt blenderis purustatud paprikad ürtide ja oliivõliga ... Suurepärane. Ja veel mahlakad, magusad sibularõngad, tomat, mida sööd nagu õuna., mis veel õnneks vaja.
Järgmisel päeval, peale väsitavat veeparki, olles jõudnud õndsalt tagasi hotelli kõrgustesse, istutasime loomulikult oma torudes hellaks sõidetud tagumikud jälle ,, kodurestorani,, ja otsustasime valida paremaid palasid menüüst. Ja me ei pidanud jälle pettuma. Aurav saiakorv koos küüslauku ja oliivõlisse uputatud krevettidega jõudis kohale üheaegselt. Maitses vapustavalt mõnusalt õline ja küüslaugune ja olekski võinu jääda nautima. Friteeritud kalmaarid osutusid hiigelkuhjaks koos värske salati ja hetk tagasi frititud kartulitega... ja muidugi mojo, kartulid ja ... Sangria !
Minu lapski näitas üles uskumatut söögiisu :).
Üldiselt tasub võimaluse korral otsida ikkagi selliseid söögikohti, kus keegi sind tänaval kinni ei raba ega restorani poole vedama hakka. Kohad, kus keegi sind sisse ei viibanud osutusid parimateks valikuteks. Ühe korra langesime ka ohvriteks, kuna abikaasal hakkas kahju noorest kenast tüdrukust, kes pisut nukralt inimesi oma restorani kutsus. Toit oli ok, aga mitte midagi enamat.
Päeval rannas lösutades toitusime põhiliselt kohalikust hamburgerist, mis oli vapustav. Värske mahlane steik uppumas tomatite-sibulate vahele ja kiirtoidu nimetus paranes oluliselt minu silmis.
Ühel toredal päeval peale merereisi maalilisse Mogani külasse lõunatasime ka väikeses sadamarestoranis, kus sõin raudselt elu parimat kaheksajalga.
Eelroana välja kuulutatud kaheksajalg maksis 6.95 ja taldrikul lebaski hiigelsuur kaheksajalg ümbritsetud peterselli-küüslaugu kastmes lebavatest väikestest kartulitest. Oivaline :)))
Viimaseks õhtuks panime kohad kinni Don Quijote nimelisse restorani, kuhu oli võimalik saada lauda alles kahe päevase ette broneerimisega. Internetist pisut uurides, selgus, et tegu üle 20-ne aasta vana pererestoraniga, kus siis lisaks teenindajatele toimetavad ka hispaanlasest pereisa, hollandlannast abikaasa ja purjetajast tütrega.
Elamus oli seda väärt.
Kohe kui jõudsime lauda, tulid soojad kohapeal valmistatud kuklid ollivipate` ja võiga. Vein oli täpselt õige temperatuuriga ja maitses peale põletavat rannapäeva imehea. Lapse tellitud veiseliha carpaccio oli oivaline suur taldrik ja väga mõnusa maitse lisas peale puistatud kreeka pähkel. Sama võis öelda ka tuunikala carpaccio kohta. Asparaagus võis olid suurepärase pisut grillise maitsega ja sulas suus.
Pearoad olid samuti ülimaitsvad. Poja võetud neli erinevat kala olid mahlased ja kadusid taldrikult võluväel. Kindlasti soovitan proovida lõhe tar-tari, mis oli pisut teistsugune, kui oleme harjunud, aga väga huvitava maitsega ja avokaado andis põneva koosluse. Peale tõeline kreem kataloonia ja lihtsalt uskumatu, kuidas aeg läheb nii kiirelt, et oligi Cran Canaria tummast õhust saanud Air Finlandi konditsioneeritud õhk.
Paradiisist tagasi maapeale raputas Tallink oma kuivade väsinud friikartulite ja Tex-Mex hamburgeriga, mille nimetus oleks võinud vabalt olla ka mõtetu hamburger...
