Amsterdam-Brüssel.
30 nda märtsi varajastel hommikutundidel läbi ühtlaselt hallikasvalge Tallinna meie lend läbi Helsingi Brüsselisse väljuski.
Esimene, mis Brüsseli lennujaamas vastu vöttis, oli soe ja pehme kevadtuul. Peale vahele jäänud soojamaa reisi ja 5 karmi talvekuud, tundus see lausa ehmatav. Roheline muru ja nartsissid köikjal, oli juba liig heas möttes. Esmane mulje oligi pisut hägune, kuna päikesega harjumata silmad jooksid vett ja koju ununenud päikeseprillide töttu tuli vahetpidamata erksas valguses silmi kissitada.
Järgnes pönev ja poliitiliselt väga hariv ekskursioon hiigelsuurde europarlamendi hoonesse ja tänud Tunne Kelamile ja Kristiina Ojulandile, kes suutsid teha üllatavalt huvitava infotunni ka minu jaoks, kes ma ikka väga kaugel poliitikast asun .
Pönevad ruumid euromajas läbi käidud ja monstrumsööklas ( korraga 4000 inimest teenindav ! ) söödud ( muuseas toit oli maitsev ! Tallinna toiduasutused kaubanduskeskustes jne. Vöiksid möelda sellele, et ka suurt hulka inimesi vöib maitsvalt toitlustada... ) kiirustasime Brüssel Amsterdam rongile.
2 tundi ja 45 minutit mugavat rongisöitu ja oledki Amsterdami kesklinnas. Jälle tuli kurbus peale möeldes sellele kui eraldatud ja kauge on Eesti ja miks meil puudub korralik rahvusvaheline rongiliiklus !
Söitsime trammis pahatahtmatult jänest, kuna ei leidnud kohta kust piletit osta ( trammijuht ei müünud ja alles pärast leidsime keset tramme tädi, kes müüb pileteid... ) ja suutsime oma hotelli üsna valutult leida. Läbi booking.com i tehtud 3* bronn erines muidugi üsna tugevalt piltidel kujutatust, aga hullu polnud ka midagi ja kahekesi mahtus imeväiksesse tuppa ilusti ära.
Öhtul kohustuslik linnatuur ( Red Light District, Coffee shops, kanalid jne. ) koos köikjal höljuva kanepi auruga ja esmamulje oli tohutult tore linn, üüratult palju jalgrattaid ja kaootiline liiklus, hordide viisi turiste ja ka kohalikke ( oli kolmapäev – mötle Eesti kolmapäevadele... ) ja öllest ja Briti poissmeestest ujuvad pubid, vilavate silmadega noormees kanepitaim potis pea peal (!) keset tänavat jalutamas, prostituudid kitsastel tänavatel oma klaaskappides ( nii väga koledaid kui ka kauneid ) meeelalt silmi plaksutamas jaapani vesiste suudega turistidele. Elu kees ja seda söna köige otsesemas möttes. Mulle meeldis...
Hiline öhtusöök Tiibeti-Nepaali restoranis. Peremees oli ise Tiibetist ja rääkis palju ja huvitavalt. Kohati tekkis tunne, et oleme hoopis kaugemale sattunud. Toit väga maitsev.
Järgmine hommik algas vihmakrabinaga, aga vihm oli soe ja kevadiselt löhnav. Uurisime oma boheemlaslikust hotellist Quentin ( muuseas, kirjelduses oli lisatud lause, et paljud kuulsad rockstaarid on selles hotellis peatunud, küsimisel selgus, et legendi järgi Rolling Stones oma kunagistel noorusaegadel vöibolla ) kirbukate kohta ja saime peale Waterlooplaini veel ühe koha, tänav otse Leidseplani läheduses.
Käisime mölemad läbi ja kui mu körval ei oleks olnud pisut rahutuks muutuvat meesterahavast, oleksin vöinud seal veeta tunde ja tunde. Seal oli köik, mida on vaja ühel öigel kirbukal. Alates söökidest/jookidest ( homemade muidugi ) uute ja vanade riieteni, mööblist tehnikani jne jne ja pealekauba veel töeliselt toredad müüjad/kauplejad. Firmakaupa vöis leida mägedena ja kaltsudki oli väga toredad.
Pisut Hiinat/Türgit sinnavahele ja siis jumalikud väikesed kohalike noorte disainerite poekesed. Ja mis köige tähtsam – aura ehk hing oli igal asjal sees...
Igaljuhul Amsterdamis olles peab seda külastama !!!
Tahan väga, et ka Portobello oleks tulevikus just sarnane üritus ( nimelt üritus, sest lihtsalt turuks on selliseid täikasid raske nimetada ).
Öhtul suurepärane öhtusöök Michelini restoranis ( ära mainitud 2008, 2009, 2010 ) ,,Envy,,.
Restoran ise oli just nagu üks tänav, mille ühelpool ääres lauad klientidele ja teiselpool avatud köök, mis pakkus silmailu ka külastajale. Pisut tagapool pikk veinilaud. Kogu interjöör tume metall ja metallik ja ei mingeid laudlinasid. Hoolimata sellest höljus suursugune tunne meie kohal terve öhtu. Professionaalne ja tore teenindaja teadis ja oskas meile soovitada kuuekäigulist degustatsioonimenüüd ( 59 eur ) ja selle ka vötsime ja ei kahetsenud üldse !
Esimeseks tuli erinevate sinkide valik vaimustava saiaga. Teiseks väikesed suupisted - boeuf a la tatarist, kus hakkliha oli käsitsi imepeenikesteks tükkideks rebitud ja mis tahtsid lausa keele alla viia.
Siis seabass artishoki siidiselt kreemja kastme puudutusega, loomafilee, mille küpsusaste oli jumalik, Prantsuse juustude valik ja lihtsalt vörratu magustoitude assortii Irish Creami teemal. Jällegi hetk, millal tunned, et elada vöib ka selleks, et süüa .
Järgmine päev üritasime ahmida viimast Amsterdamist, Vincent Van Goghi hiiglaslik muuseum ja kilomeetrite viisi jalutamist läbi linna. Öhtuks tagasi Brüsselisse. Väike stopp Roterdamis, kuna rong Brüsselisse lihtsalt annulleeriti... ja kohal.
Hilisöhtul mullid ( sinimerekarbid ) Brüsselis ja seekord palju luksuslikumasse hotelli ( Izan Louise Avenue ).
Laupäeval oli 22 kraadi ja meil taas väike reis Liege. Vaatasime üle Ribe tubli peakoka ja sommeljee, kes Eestit järjekordses Michelini restoranis Heliport esindasid . Väga tore restoran jöeääres ja väga meeldiv omanik peakokk Frederic .
Ja saigi viis toredat päeva sellekskorraks läbi. Kui lennuk löpuks Tallinnas maandus ja vastu vaatasid porised lumeväljad, tekkis tahtmine ohata... ja sügavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar